Dialoogid iseendaga.

Kujund, mis tekib tajumise käigus pole kunagi meeleelunditele toimiva stimulatsiooni otsene koopia. Seega tajuvad kõik maailma veidi erinevalt. Tegin eile otsustava sammu ning ütlesin välja kõik oma mõtted (mitte küll päris nii nagu ma oleks soovinud). Eesmärgiks näidata seda kuidas minule olukord tundub, eesmärgiga näidata mida mina tunnen, eesmärgiga saada aru, mida teine mõtleb, et säilitada (või taastada?) enamat kui mälestus tolmustel piltidel. Ainus vastus, mis ma sain oli "Jah, ma tean seda." Ta teab. Lohutav, eks? Kas ka mõistab? Kui mõistab, siis teeb meelega nii? Või kui ei mõista, kas siis saabki üldse kunagi mõistma? Kas minu väljaütlemised muutsid midagi või rääkisin ma seda iseendale?

Küsimusi oh kui palju. Hämmastaval kombel suutsin need lukustada ajusopi kaugeimasse nurka - enne eksamit ei ole soovi nendega tegeleda. Jah, eksamit. Meil on sess, elagu ülikool! Sess ühe eksamiga, detsembris sai hüpatud ja akrobaatikat tehtud selle nimel. Ja nüüd on hingel hea.

Uue aasta müstika - mitte midagi ei muutunud kuid kõik on teistmoodi.