Elufilosoofia.

Eile istusin ma kodus, vaatasin lage ja puhusin tolmu kapi pealt õhku. Täna on "mul" kaks last, koer, nõudepesumasin ja kodutööde kontrollimine. Talk about fast changes. Tegelikult täidan nädalakese lapsehoidja rolli. Kerge praktika tuleviku tarvis.

Mis puutub ämbrisse astumisse, siis tegin täna taustuuringut, et kui sügavale ma astusin ja kui tõsiselt see midagi mõjutas. Istusin helekollasel pilvel ja ootasin lauset "Ah? Mis. Kõik on korras!" aga nagu arvata reaalses elus oli, siis seda ei tulnud. Siiski ei tulnud ka arstliku otsust, et ma olen mahakantute nimekirjas ämbrisse uppumise tagajärjel -> lootusi matta on veel vara. Precious and fragile things need special handling.

Kõigutan end edasi tagasi ja kujutan ette et olen lill. (Inimeste erinevus teistest olenditest - fantaasia ja kujutlusvõime. Me võime kõike teha, kõikjal olla ja seda värviliste piltide kaudu oma peas. Selle panna end motiveerima -> ahvatleda end kujutlustega, et siis saada aimu sellest, mis meid ootab eesmärkide täitmisel.) Raskused on aga nagu väetis, mis lubavad mul uue lehe kasvatada. Pisikese helerohelise lehe, rohelise nagu mu sõtse diivan. Seejärel suurema lehe. Õis tuleb ka loomulikult.
Isegi kui lill üle kasta (kahe ämbriga) suudab ta uuesti tärgata. Raskemalt, kuid suudab.