Lumelärm.

Pikemat aega üritasin ma midagi kirja panna, kuid ainus, millega suutsin hakkama saada oli keerlemine piiratud sõnade ümber. Samamoodi nagu ma panin seemned maha juba suhteliselt kaua aega tagasi ning praeguseks olen ma edukalt kasvatnud vaid.. umbrohtu. (<-- ei olnud metafoor!) Kui ma täna jalutama läksin, jõudsin jõe äärde metsa sees. Algne eesmärk, minna parte toitma ja pildistama kukkus läbi, sest pardid olid kadunud (läksid ikkagi lõunasse?) ja pildistamise soon oli ummistunud. Lõpuks viskasin end sinna pikali ja jäin kuulama. Kuna ma harrastan aegajalt enesehüpnoosi, siis olen omandanud oskuse keskenduda ühele kindlale asjale kaotades kõik muu. Koondasin tähelepanu lumele, langevale lumele kui täpsem olla. Mul polnud varem õrna aimugi, et lumi suudab sellise kolinaga alla kukkuda. Äärmiselt omapärane kusjuures, katsetage! Metsa ääres, suure lagendiku peal oli lumemees. Üksik lumemees, suu naeratamas ning lill kõrva (?) taga. Kummaline ja kummitama jääv vaatepilt. Tal ei olnud kedagi, kuid ta oli ikkagi õnnelik. Jalutuskäik viis mu aga mõttele - elu on nagu autoga pimedas sõitmine, me näeme vaid teatud kaugusele. Iga läbitud kilomeeter paljastab endas peituvat. Oluline ei olegi tervet teed näha, piisavab vaid sellest, et näed mõnikümmend meetrit enda ette. Tuleb vaid autosse istuda. (Olgu, austame majanduskriisi ja ei too autonäiteid. Trepist üles minemisel on oluline vaid näha seda astet, kuhu sa parasjagu jala asetad.)

Paar päeva tagasi öeldi mulle (jälle), et ma elavat justkui oma maailmas. Who wants to join my world?