Eile keerasin kokku ühe korraliku supi. Sellise, millist mina oma teadaoleva elu jooksul veel teinud ei ole. Suure tõenäosusega pean ma selle ise ära sööma, sest.. ma olen selles hoones ainuke, kes paprikat tarvitab. (Huvitav lugu selle paprikaga – ma ei ole veel suutnud järeldusele jõuda, kas mulle maitseb see või ei). Ning jah, ma ei rääkinud metafooriliselt, ma tõesti keetsin eile suppi.
Öeldakse, et elu on pidev võitlus. Tugevamad jäävad ellu, see on selge. (Maniakid ka muide.) Eile sain teada midagi, mis ei pannud mind õnnest tooli pealt tasakaalu kaotama. Peas kumises vaid mõte: „Kuidas ma selle võistluse veel võita suudan?“, sest nö konkurent on mulle oma oskuste poolest teada. Hommikud on õhtust targemad nagu väidetakse ja päikese tulekuga tõusis ka minu organismis teadmine, et mingit lahingut ei ole tegelikult. Mul on oma valdused ja minu riigipiire pole keegi üritanud lõhkuda.
Täna sai jälle kunstlilli nuusutatud. Seekord sobrasin näppudega mullas juba – võilillepõld ei ole kaugel enam. Eks ma sain pärast pettunud näoga istuda ja kätt jääkoti all hoida, aga see mind takistama ei tule. Teades minu hämmastavaid oskusi tasakaalu mitte omada ja enda ära löömist iga võimaliku nurga vastu, hoian ma seda jääkotti täna veel vähemalt kahel korral enda lähedal.
Viimaste päevade parim uudis on aga see (lisaks sellele, et minu tutvusringkonnas on nüüd pisike paaripäevane noormees!) mõned ööd tagasi aset leidnud vestluses kinnitas Marya kontserti sel aastal Eestis.
Ma ei tea, mida ma söönud olen kuid see mõjub mu mõistusele hästi.
Öeldakse, et elu on pidev võitlus. Tugevamad jäävad ellu, see on selge. (Maniakid ka muide.) Eile sain teada midagi, mis ei pannud mind õnnest tooli pealt tasakaalu kaotama. Peas kumises vaid mõte: „Kuidas ma selle võistluse veel võita suudan?“, sest nö konkurent on mulle oma oskuste poolest teada. Hommikud on õhtust targemad nagu väidetakse ja päikese tulekuga tõusis ka minu organismis teadmine, et mingit lahingut ei ole tegelikult. Mul on oma valdused ja minu riigipiire pole keegi üritanud lõhkuda.
Täna sai jälle kunstlilli nuusutatud. Seekord sobrasin näppudega mullas juba – võilillepõld ei ole kaugel enam. Eks ma sain pärast pettunud näoga istuda ja kätt jääkoti all hoida, aga see mind takistama ei tule. Teades minu hämmastavaid oskusi tasakaalu mitte omada ja enda ära löömist iga võimaliku nurga vastu, hoian ma seda jääkotti täna veel vähemalt kahel korral enda lähedal.
Viimaste päevade parim uudis on aga see (lisaks sellele, et minu tutvusringkonnas on nüüd pisike paaripäevane noormees!) mõned ööd tagasi aset leidnud vestluses kinnitas Marya kontserti sel aastal Eestis.
Ma ei tea, mida ma söönud olen kuid see mõjub mu mõistusele hästi.
1 comments:
Ma usun, et tõenäoliselt oled suppi söönud, kus paprika on sees. Keep it up :D
Post a Comment