Võiks arvata, et unehäired panevad mind öid vihkama, kuid tegelikkus on see, et hoolimata mõningasest pimedusekartusest meeldivad mulle need tumedad hetked. Öös on inimesi, öös on unistusi. Öös on unenäod ja lootused. Öös on müstikat nagu mustas kassis. Öös on vaikus ja muusika, vahepeal isegi üheaegselt, oleneb kuidas kuulata.
Kunagisest kurbusest on saanud tühjus, mis on läbi põimitud alternatiivide mõtlemisega. Kui ei saa võilillepõldu, siis on ka tulbipeenar. Võimalikud ideed tulevad ja lähevad, ühel hetkel kõlavad nad õigesti ja järgmisel valesti. Sobib Desperados kõlanud lause "It's easier to pull a trigger than to play a guitar. It's easier to destroy than to create".
Kunagisest kurbusest on saanud tühjus, mis on läbi põimitud alternatiivide mõtlemisega. Kui ei saa võilillepõldu, siis on ka tulbipeenar. Võimalikud ideed tulevad ja lähevad, ühel hetkel kõlavad nad õigesti ja järgmisel valesti. Sobib Desperados kõlanud lause "It's easier to pull a trigger than to play a guitar. It's easier to destroy than to create".
On ütlus: "Some things are better left unsaid." Mind vaevab juba mõnda aega küsimus, mis kvalifikatseerub "some things" alla. Iga lause ütlemine on tegelikult risk - mõni suurem teine väiksem. Kui on riskitud ja kaotati, siis kas proovida veel? Kas ma lähen otsin endale uue põllu või jään kindlaks algsele? Kas on üldse olemas moment, millest alates peaks alla andma?
My books look sad. Can books look sad?
My books look sad. Can books look sad?
3 comments:
Maantee on ka põllule alternatiiviks.
Tead.
Elu on pidevas muutumises.
sa tead, ma tean et tead, aga vahest on vaja ka rohkem ehk mõelda selelle.
Ehk siis igaüks teeb omad järeldused.
Sul on täiesti õigus. Ma just tahtsingi sellest kirjutada ka. Mis täna oli vale on homme ainuõige lahendus. Ja vastupidi. Oluline on vaid see, mis on konkreetsel ajahetkel, just praegusel momendil.
Post a Comment