Surm eeldustele

Lühikese elu vältel, mis siin planeedil igale – elavale – isikule antud on, ollakse tihti sunnitud lahendama probleeme. Ettetulevad probleemid erinevad nii oma raskuse, tähtsuse kui ka sisu poolest.
Probleemidega on elu keerulisem, seega tuleb neid lahendada. On ju loodud lausa etapid, millises järjekorras seda teha, et tulemus oleks võimalikult soovipärane ning edukas. Alustades märkamisest ja määratlemisest, lõpetades hindamisega. Raskuste lahendamine on vaid suunatud mõtlemine. Mõtlemine, definitsiooniga, mis psühholoogiaõpikust meelde jäänud kõlab järgnevalt: „Mõtlemine on vaimne tegevus, mis korrastab ja organiseerib psüühikas kajastatud teadmisi ümbritseva maailma kohta.“

Jõuangi sujuvalt selleni, millest tahtsin rääkida. Tänapäeva maailm on punktis, kus mõeldakse meeletult palju lahendamaks probleeme. Teoorias on kõik super. Liigutame hallollust nii et higi lendab ja voilaa – ebameeldivad asjad muutuvad nähtamatuks. Kuid nagu mõtlemises on erinevaid elemente (kujundid, mõisted jne) on minu arvates jaotus võimalik ka korrastava ja mittekorrastava mõtlemise näol. (Definitsiooni kohaselt viimast mõtlemiseks ei loeta). Ning just mittekorrastav domineeribki.
Tulemus? Mõeldakse end lolliks. Mõeldakse, kuid ei uurita. Ei täideta etappe, mis psühholoogid on kunagi ammu paika pannud. Selle asemel et kellegi käest küsida, mis täpselt oli, eeldatakse. Egoismi võidukäik. Igaüks teeb täpselt nii nagu ise heaks arvab, isegi kui ei olla mingil teemal kompetentne. Sest seda ikka teistele ei näita, et ehk sa said valesti aru. Suurepärane, sest otse loomulikult on ju eeldamine tunduvalt kiirem ja täpsem kui otsesed küsimused. Minu isiklik arvamus on, et probleemid saavadki alguse sellest, et rahvastik ei suhtle omavahel. Suhelge ja lõpetage eeldused! Oma silm olevat kuningas. Kuningas on ka inimene oma hirmude ja kartustega, kes saab oma info kellegi käest, kelleks võib olla lombakas või pime.

Mõtteid lugeda ei ole võimalik seega ärge eeldage, et teine seda teeb. Parem veel, ärge eeldage üldse. Vaid kui te tahate midagi, et teine teaks siis öelge. Kui ise tahate midagi teada, siis küsige. Ka võibolla rumalana kõlavaid küsimärgiga lõppevaid lauseid. Kes esitab lolli küsimuse, jääb rumalaks viieks minutiks. Kes ei esita, kartes naerualuseks saada, jääb rumalaks kogu eluks. Küsige ja suhelge!

Nähakse ainult üht kümnedikku sellest, mis tegelikult toimub. Kuid sellest piisab, et oleks võimalus valida miljoni tee vahel, millest igaüks on erinev. Iga otsusega on võimalik rikkuda oma elu ning sa ei pruugi seda avastada enne vanaduspõlve, kus ei suudetagi enam meenutada, mis oli põhjuseks. Samas on iga otsusega võimalik teha oma elu endale meeldivamaks. Peab olema julgust, et otsus teha. Ja siis öeldakse, et saatust ei ole. ON. Igaüks loob ise endale saatuse oma valikutega.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
Selliste, natuke segaselt esitatud, mõtetega läheb blogi teadmata ajaks kollektiivsele palgata puhkusele. Now is safe to turn off your computer and call your friends to ask them out.

Dream it. Live it. Love it.

Mul on üks sõber. Tegelikult on mul neid natuke enam, kuid momendil tuleb juttu ühest. Kui teda esimest korda nägin tuli koheselt teadmine, et tema muudab mu elu. Naersin omaette, sest nautisin seda tunnet. Esineb harva.
Mäletan hetke, kui ütlesin endale "Ah niimoodi ta siis mu elu muudabki". Kui mitu korda olen ma seda pärast veel lausuma pidanud, iga kord arvates, et nüüd oli viimane. Sisimas lootes, et see ei vasta tõele.

Tean tema unistust. Ta ütles, et kui see ei täitu siis ta ei tea kuidas edasi eksisteerida. Ma tahan ka midagi sellist tunda - teadmist, et kui midagi ei õnnestu siis on kõigel lõpp. Ta ainult ei räägi nagu paljud vaid ta ka tegutseb soovitu nimel. (Ning kui ta kirjutab loen ma andumusega nagu Potterifanaatik Potterit.) Olen õppinud elama mõtte järgi, et ükskõik mis juhtub, alati läheb elu edasi. Ebaõnnestumiste korral aitab see edukalt edasi liikuda. Samas aga, ei pane see piisavalt pingutama soovitu nimel. Kumba valida - orienteeruda ebaõnnestumise vältimisele või edu saavutamisele?
Mina püüan hoidada pettumustest, tema püüab saavutada. Õpin ümber ja leidsin vaikselt endale ka midagi sellist, mille nimel pingutada iga oma keharakuga. Will either find a way or make one.

Mida tema ja ta sõprus mulle tähendavad, ei oska ma sõnadesse panna. Ehk ei olegi vaja? Püüan tegudega seda väljendada ning olla temale samasuguseks toeks kui tema mulle.

Köögikatastroofid

Te kõik teate seda väidet, et ma olen köögis ääretult osav. Selgub, et see on puhas vale. Viimasel ajal olen võtnud õhtusöögi tegemise enda kanda. Eile tuli hea idee - teen putru! Valasin tatrahelbed potti ja... need kõrbesid ära. Lohutasin end, et esimene vasikas läheb ikka aia taha ning pärast potile pesemisprotseduuride korraldamist valasin uued helbed anumasse. Minu rõõm oli piiritu, kui ma suutsin hoiduda nende põhja kõrvetamisest. Rõõm kadus, kui selgus, et peale valasin vana piima (meie peres on au sees vaid piimaga tehtud tatra.. või ükskõik mis puder seejuures - toim.) ning see tõmbas kokku. Ennast kirudes valasin sellegi potist välja, kordasin poti pesemise protseduuri ning alustasin uuesti. (Loll aga järjekindel.) Jõudsin jällegi väga edukalt vedeliku valamise kohani. Kontrollisin hoolikalt pakendil olevat kuupäeva ning võrdlesin numbreid kalendriga. Kõik sobis. Kuni ma valasin selle peale ja avastasin, et oleks võinud lugeda ka paki teist poolt, mis ütles suurelt ja valgelt "keefir". Põikpäisuse geen on mul täiesti olemas ning alustasin uuesti. Toit sai isegi valmis, ainult et üpriski söömiskõlbmatult. Pudru keetmine ei ole üldse nii kerge kui arvata võib.