Powerpuff!

Pärast seda, kui ma endale tassikese kohvi organismi kallasin, tundsin end kui Powerpuff, kes suudaks maailma päästa, kui vajadus peaks tekkima. Kooli poole kõndides hõljudes olin veendunud, et mu aju külmub ära, kuid mõtted sibasid niivõrd kiiresti, et enne oleks Põrgu ära külmunud kui minu hallollus.

Ja siis see hakkas. Mitu tundi loengut, sealt otse oma pisikest sõpra hoidma ning sealt otse trenni. Hingamispausita. Koolis ajasin tarka juttu ja konspekteerisin, trennis sai täiesti energiline oldud ning pisike sõber (kellel on F1-voodipesu! Hämmastav kui kadedaks selline asi võiba ajada) oli aastase kohta ikka väga jutukas ning temaga sai ringi hüpatud korralikult. Pärast trenni maandusin pool 11 koju, puhkasin ning.. 23:30 öeldi mulle, et üks rühmatöö osaülesanne jäeti mulle ning ma pean selle tegema täna. Kui mu sõnavara oleks võimsam ning ma ei oskaks end talitseda, arvaks naabrid, et elavad koos meremehega. Powerpuff nagu ma olen, tegin ära ja lugesin mitu peatükki Mihkel Raua raamatut ka.

Eilse päeva moraal on see, et kui oleks päevas vaid rohkem tunde jääks mul ka nö "vaba aega" ja ma võiks maailma üle võtta.

Tulevased kummikud

Eesti vist eurostub. Leidsin tänavalt eesti rahas kaks krooni ja 70 senti ning sellele lisaks 25 eurosenti. Korraks tuli rikas tunne, ikkagi euro! Pisikesed asjad, mis päeva paremaks teevad. Sellele eelnevalt nägin kahte inimest selles jääväli/bassein olukorras tasakaalu kaotamas ja kukkumas. Enne kui ma midagi mõelda jõudsin hakkasid nad südamest naerma, nii et oleks püsti saades uuesti tasakaalu kaotand. Kes ütles, et seda avamerd pole võimalik nautida. Investeerin oma leitud raha kummikutesse ning hüppan ka mööda lompe ringi. PPPQMBZR

Awakening of the brain cells.

Plärts. Plärts. Plärts. Siuh! Aaghh! Plärts. Plärts.. Just nii kõlab hetkel minu elu tunnusmuusika. Vahepeal ohkan ka. Kõlab dramaatilisemalt. Astusin eile pisikesse lompi. Pisike lomp osutus põlveni olevaks avamereks. Juhhei.

Aga vahepeal ongi nii, et tunned end pisikese puulehena keset ookeani ümbritsetud miilidesse ulatuva veega. Rääkimine pidavat aitama, aga kui ei ole kedagi, kellega rääkida? Vetesügvustes on kalad, kümneid, sadu tuhandeid kalu; taeva all pilvedes varesed ja kajakad. Ja ümber sinu? Vesi. Olin pingest segipööramisele ohtlikult lähedal ... ja siis ta tuli. See turgutav vestlus, mis ei pakkunud lahendust vaid natuke lohutust ja lootust.

Vestlusest inspireerituna taaselustasin idee, et ravima peab põhjust mitte probleemi. Kuna analüüsida meeldib mulle sama palju kui Pantalonele hiilida, võtsin selle käsile. Mitmete aastate praktika on viinud mind selleni, et suudan ümber lülituda – jälgida end kui kedagi teist. Algus on tehtud, esimene selgushetk on saavutatud. Riigipööret veel ei tule, kuid kunagi ehk küll.

Ma arvasin, et öös ei ole enam tähti ja ma olen jõudnud kaugeimasse punkti. Õnneks ma eksisin.

Päeva laul: The Weepies - Can't Go Back Now