Aga vahepeal ongi nii, et tunned end pisikese puulehena keset ookeani ümbritsetud miilidesse ulatuva veega. Rääkimine pidavat aitama, aga kui ei ole kedagi, kellega rääkida? Vetesügvustes on kalad, kümneid, sadu tuhandeid kalu; taeva all pilvedes varesed ja kajakad. Ja ümber sinu? Vesi. Olin pingest segipööramisele ohtlikult lähedal ... ja siis ta tuli. See turgutav vestlus, mis ei pakkunud lahendust vaid natuke lohutust ja lootust.
Vestlusest inspireerituna taaselustasin idee, et ravima peab põhjust mitte probleemi. Kuna analüüsida meeldib mulle sama palju kui Pantalonele hiilida, võtsin selle käsile. Mitmete aastate praktika on viinud mind selleni, et suudan ümber lülituda – jälgida end kui kedagi teist. Algus on tehtud, esimene selgushetk on saavutatud. Riigipööret veel ei tule, kuid kunagi ehk küll.
Ma arvasin, et öös ei ole enam tähti ja ma olen jõudnud kaugeimasse punkti. Õnneks ma eksisin.Päeva laul: The Weepies - Can't Go Back Now
0 comments:
Post a Comment