Nädal tagasi pühapäeva pärastlõunal teadsin ma üpriski täpselt, kuidas mu edasine elukorraldus läheb. Plaani „astun siia siis sinna“ ei olnud, aga vahepeatused olid paigas. Järgmise päeva päikesetõusuks oli kõik totaalselt muutunud ning ainus mu mõte peas oli „Pole võimalik.“* Selgus aga, et kui saatus on olemas siis armastab ta mind vahepeal meeletult ning lasi mul õnnega palju (ja edukalt) mängida, mis viis selleni, et momendil ainus, mis teha saan, on oodata. Imelikud värinad on sees ja uskumine võtab veel veidi aega. Niimoodi see spontaansete ideede ellu viimine siis tundubki. Selleks võiks saada mu uus sõltuvus.
Pärast seda, kui selgus, et ma saan nüüd vaid oodata, otsustasin hakati igati sotsiaalseks ja nädaavahetuse Pärnus veeta. Ma olen vist inimeste vastu allergiline, sest alati kui sellise otsuse vastu võtan juhtub midagi. Seekord siis jäin haigeks. Ignoreerisin seda julmalt ja levitasin õnnelikult baktereid seltskonnas Munchkin Bites! ja Scotland Yardi (mille müts sobib mulle oi kui hästi) mängides.
Pärnus oli tore. Näiteks suur ja vääääga kohev kiisu, kellele meeldis mulle sülle ronida ja küünteharjutusi teha. Istusime hommikul tunnikese põrandal teineteise tähelepanu nautides. Millal teie saite viimati niimoodi magama jääda, et ainus, mis nägite oli tähistaevas? Ilmastikuolude tõttu pidin küll tähed taevale juurde kujutlema, kuid ilus oli see sellegi poolest. Hea oli olla. Suutsin ise olla mõjutamata ühest vaidlusest (ma pean kas lõpetama sarkasmi kasutamise või olema selgemini sarkastiline) ning tagatipuks võitsin kasti jäätist. How cool is that!
On nii palju asju, mille pärast ma võiks kokku variseda ja alla anda. Või millest võiks mingi tüli tekitada, sest ma tunnen, et mulle on ülekohut tehtud. Kuid kuna ma töötan päikesepatareidel ja kevadel on päikest oh kui palju.. siis... I've never felt so alive! Sometimes you're the windshield, sometimes you're the bug. At the moment, I'm monster truck.
Tervitustega,
teie teine päike Merlen
* Kannatage, küll ma avaldan. :)
Pärast seda, kui selgus, et ma saan nüüd vaid oodata, otsustasin hakati igati sotsiaalseks ja nädaavahetuse Pärnus veeta. Ma olen vist inimeste vastu allergiline, sest alati kui sellise otsuse vastu võtan juhtub midagi. Seekord siis jäin haigeks. Ignoreerisin seda julmalt ja levitasin õnnelikult baktereid seltskonnas Munchkin Bites! ja Scotland Yardi (mille müts sobib mulle oi kui hästi) mängides.
Pärnus oli tore. Näiteks suur ja vääääga kohev kiisu, kellele meeldis mulle sülle ronida ja küünteharjutusi teha. Istusime hommikul tunnikese põrandal teineteise tähelepanu nautides. Millal teie saite viimati niimoodi magama jääda, et ainus, mis nägite oli tähistaevas? Ilmastikuolude tõttu pidin küll tähed taevale juurde kujutlema, kuid ilus oli see sellegi poolest. Hea oli olla. Suutsin ise olla mõjutamata ühest vaidlusest (ma pean kas lõpetama sarkasmi kasutamise või olema selgemini sarkastiline) ning tagatipuks võitsin kasti jäätist. How cool is that!
On nii palju asju, mille pärast ma võiks kokku variseda ja alla anda. Või millest võiks mingi tüli tekitada, sest ma tunnen, et mulle on ülekohut tehtud. Kuid kuna ma töötan päikesepatareidel ja kevadel on päikest oh kui palju.. siis... I've never felt so alive! Sometimes you're the windshield, sometimes you're the bug. At the moment, I'm monster truck.
Tervitustega,
teie teine päike Merlen
* Kannatage, küll ma avaldan. :)
2 comments:
Parem oleks, et avaldaksid ! :D
Kindlasti, kindlasti! :) Kui saan mina teada, saate ka teie.
Post a Comment