Powerpuff!

Pärast seda, kui ma endale tassikese kohvi organismi kallasin, tundsin end kui Powerpuff, kes suudaks maailma päästa, kui vajadus peaks tekkima. Kooli poole kõndides hõljudes olin veendunud, et mu aju külmub ära, kuid mõtted sibasid niivõrd kiiresti, et enne oleks Põrgu ära külmunud kui minu hallollus.

Ja siis see hakkas. Mitu tundi loengut, sealt otse oma pisikest sõpra hoidma ning sealt otse trenni. Hingamispausita. Koolis ajasin tarka juttu ja konspekteerisin, trennis sai täiesti energiline oldud ning pisike sõber (kellel on F1-voodipesu! Hämmastav kui kadedaks selline asi võiba ajada) oli aastase kohta ikka väga jutukas ning temaga sai ringi hüpatud korralikult. Pärast trenni maandusin pool 11 koju, puhkasin ning.. 23:30 öeldi mulle, et üks rühmatöö osaülesanne jäeti mulle ning ma pean selle tegema täna. Kui mu sõnavara oleks võimsam ning ma ei oskaks end talitseda, arvaks naabrid, et elavad koos meremehega. Powerpuff nagu ma olen, tegin ära ja lugesin mitu peatükki Mihkel Raua raamatut ka.

Eilse päeva moraal on see, et kui oleks päevas vaid rohkem tunde jääks mul ka nö "vaba aega" ja ma võiks maailma üle võtta.