Raamatukogu minu toas

Kui Punapea peolt koju jõudis oli nohik juba magama läinud ikka veel üleval. Punapea karjus paar lauset stiilis "Issand, sa oled imelik!" (see oli üks nendest - toim.) ja kukkus oma küpsetuspaberis tekile. Nohik läks magama kaks tundi hiljem. Neli tundi hiljem oli ta üleval.

Minu üleval istumisele on suurepärane seletus. Nimelt, nohiku elu on raskem kui arvata võis ning minu vaba päev õppida läks üpriski aia taha. Kui ma paar tundi plaanitust hiljem raamatukokku jõudsin ja end mugavalt sisse seadsin - kandes oma nohikuvesti ja patsikesi - olin ma täiesti valmis õppima. Õppima, kuni tädi harjaga tuleb ja mu raamatukogust lihtsalt välja pühib. Mitte miski ei läinud aga plaanitult.

Istudes ilusa koha peal kaktuse kõrval, hakkasin oma paberites tuhlama ja välja kirjutama vajalike raamatute asukohti. Minu pettumus ei olnud väga suur, kui esimene raamat ütles, et teda peab hoidlast tellima. Minu pettumus ei olnud väga suur, kui teine raamat täpselt seda sama ütles. Neljas teos sama sildiga hakkas aga mõjuma. Minu mannavahuroosa unelm, et ma tulen raamatukokku õppima, et ei peaks poolt 1/4 raamatukogust koju viima hakkas vastu taevast lendama. Arvasin, et vähemalt ei saa olukord enam hullemaks minna. Juba sellise arvamuse eest olin ma hullem ära teeninud. Minu nohikupats lagunes laiali ning momendil, kui üks - arvatavasti raamatukogu kõige kompum poiss - tahtis minu lauda istuda, sodisin mina endal nägu pastakaga.

Pärast sihitut kondamist riiulite vahel ning raamatute otsimist, võiks natukene sobida pakkisin ennast kokku ja lonkisin läbi vihmasaju ja pilkase pimeduse teaduskonna poole. Sealt oli võimalik saada teoseid ilma ootuseta kuid... koju tuli neid ikkagi vedada. Raamatukogu lubas mul endal vabalt ringi tuisata ja raamatuid otsida. Leidisin teose, mille sisukorras oli mulle ideaalselt sobiv peatükk. Lähemalt uurimisel selgus, et kellegi oli seda peatükki rohkem vaja, sest see oli raamatust välja tõmmatud. See oli ainus eksemplar seal.
Koju jõudes sukeldusin raamatumaailma ja sinna ma ka jäin. Mu teaduskonna raamatukokku ei ole mõtet enne järgmise nädala lõppu minna. See on tühi.

Uscire di mente. *

Kell on pool kaks öösel. Kuulan vaheldumisi Roxetti ja mingit prantsuse laulu, mida oskan kaasa laulda, kuid mille sõnade tähendust ei tea siiani. Toakaaslane magab ning et tuli teda võimalikult vähe häiriks, istun voodis lamp kuklasse paistmas. Raamatu nägemiseks tuleb seda kõrgemal hoida, mis aeglustab mu konspketeerimist märgatavalt. Mõtlen õudusega kõikidele oma kodutöödele, mis veel tegemist ootavad ning sellele, kui palju enamat ma oleks võinud täna valmis jõuda. Poleks kaks tundi valet asja teinud, oleks ehk jõudnud ka.

Tartu tundub magavat. Isegi korrus kõrgemal naabrid ei liiguta toole ega põrgata palli nagu tavaliselt. Hakka või muretsema, et midagi on juhtunud. Eile nad veel laamendasid. See oli nagu õhtune rituaalne – nemad lärmasid ja mina mõtlesin, et kas nad vaiksemalt ei suuda olla. Harjumus tekkis juba. Toakaaslasel on suletekk, mis liigutamisel teeb häält nagu ta magaks küpsetuspaberi all. Alguses häiris see mind rohkem kui nüüd. Võibolla ta varem lihtsalt keeras end öösiti rohkem? Aga võibolla olen sellega ka harjunud. Ise küpsetuspaberiteki all magamist küll ette ei kujuta - suletekk on soe ka, tekib väga küpsemise tunne.

Keegi ei kirjutanud ega joonistanud mulle. Mõtlesin, et kui keegi mulle ei kirjuta, siis kirjutan ise rahvale ja sorteerisin postkasti läbi. Senimaani ei ole keegi ikka veel kirjutanud. Kuid eks see ole arusaadav. Kõik ei ole nagu mina ja New York, et kunagi ei maga.

* out of mind.

Wee-ee-ee-e-he-he-ee-ee-ee-e-ee-um-um-buway!

"Täna tuleb oma vihkamised ära vihata ja matemaatika ära teha, homme peab rahulik püha olema", ütles "kursakaaslane" kui ma rääkisin südantlõhestavalt oma matemaatikaprobleemidest. Valasin verd, higi ja pisaraid ning proovisin sellest jagu saada. Viis tundi maadlemist ning .. hakkama sain! Õhtu lõpuks oli selge tõsiasi, et minu loogika matemaatika jaoks veel ei sobi. Oleks täiesti üksi pidanud tegema, istuks senimaani kodus ja taoks pead vastu lauda.

Kooli on veel kaks nädalat. Ning siis tuleb puhkus! (loe: siis vahetan linna, kus õpin). Et nii kaugele jõuda tuleb mõned eksamid sooritada ja suuuuur hunnik kodutöid teha. Ei midagi teostamatut, lihtsalt palju keskendumist ja tähelepanu nõudvad ülesanded. Aju tuleb ka õppida. Kuid tsiteerigem siinkohal Kenn Hilli: "Kui me suudaks mõista, kuidas me aju töötab, siis me peaksime oleme nii lihtsad, et me ei suudaks seda mõista". Huvitav, kui see lause eksamitöö äärele kirjutada, mida õppejõud arvaks?

Ühikas on lisaks päkapikkudele ka draamat saanud. Ei midagi uut ja põnevat, ikka samad teemad. Rääkisin toakaaslasele, kuidas öösel kell neli ei ole ilus oma äratusehelinaid läbi kuulates hommikuks parimat valida (eriti kui ta kavatseb hommikust äratust ignoreerida) ning koristamise teemal pidin ka tükk aega käima ja nõida mängima. Esimene teema lahenes kiiremini ning praeguseks on ka teine saanud puhta lõpu. Kui kauaks, näitab vaid aeg. :) Kirjutage ja joonistage mulle, õppejõudude ummistavatele kirjadele on tore vaheldust saada.