Wee-ee-ee-e-he-he-ee-ee-ee-e-ee-um-um-buway!

"Täna tuleb oma vihkamised ära vihata ja matemaatika ära teha, homme peab rahulik püha olema", ütles "kursakaaslane" kui ma rääkisin südantlõhestavalt oma matemaatikaprobleemidest. Valasin verd, higi ja pisaraid ning proovisin sellest jagu saada. Viis tundi maadlemist ning .. hakkama sain! Õhtu lõpuks oli selge tõsiasi, et minu loogika matemaatika jaoks veel ei sobi. Oleks täiesti üksi pidanud tegema, istuks senimaani kodus ja taoks pead vastu lauda.

Kooli on veel kaks nädalat. Ning siis tuleb puhkus! (loe: siis vahetan linna, kus õpin). Et nii kaugele jõuda tuleb mõned eksamid sooritada ja suuuuur hunnik kodutöid teha. Ei midagi teostamatut, lihtsalt palju keskendumist ja tähelepanu nõudvad ülesanded. Aju tuleb ka õppida. Kuid tsiteerigem siinkohal Kenn Hilli: "Kui me suudaks mõista, kuidas me aju töötab, siis me peaksime oleme nii lihtsad, et me ei suudaks seda mõista". Huvitav, kui see lause eksamitöö äärele kirjutada, mida õppejõud arvaks?

Ühikas on lisaks päkapikkudele ka draamat saanud. Ei midagi uut ja põnevat, ikka samad teemad. Rääkisin toakaaslasele, kuidas öösel kell neli ei ole ilus oma äratusehelinaid läbi kuulates hommikuks parimat valida (eriti kui ta kavatseb hommikust äratust ignoreerida) ning koristamise teemal pidin ka tükk aega käima ja nõida mängima. Esimene teema lahenes kiiremini ning praeguseks on ka teine saanud puhta lõpu. Kui kauaks, näitab vaid aeg. :) Kirjutage ja joonistage mulle, õppejõudude ummistavatele kirjadele on tore vaheldust saada.