Öö. Kell tiksub halastamatult, tik-tak-tik-tak. Möödub minut, möödub kaks. Vahetan seitsmendat korda asendit, aga und ei too nendest ükski. Kassile mu rahutus ei meeldi. Iga liigutuse ajal käitub ta nagu keegi üritaks teda lennukist välja visata ning lükkab küüned kõige lähemal olevasse objekti. Õnnetuseks on need minu jalad. See sunnib küll voodis veeretamise lõpetama, kuid unisemaks ei tee. Kui ma magama ei jää, ärkan hommikul hilja; kui ma hommikul hilja ärkan, ei jää ma õhtul magama. Nõiaring, millest on raske välja murda.
Südametunnistus ei koputa enam õrnalt mu haprale hingele vaid marssis julmalt sisse ning nüüd karjub palju kopsud ja kõri lubavad. Mul on rõõmustav teada, et ta kõripaelad on korras ning kopsumaht korralik. Olen korduvalt püüdnud seda kriiskavat häält kuulda võtta ning istunud maha eesmäriga õppida. Kuid enne, kui veel alustada suudan, leiab aju midagi, mille üle painajalikult mõelda. Näiteks marineeritud kurgid keldris või tühjaks saanud teetass või puid juurde ootav pliit köögis.. Oleksin justkui neelanud alla magneti, mis tirib vastupandamatult kuskile eemale. Eemale õppimisest. Teine magnet on õpikute küljes, kuid õnnetuseks on see samaliigiline.
Istuda ilusa roosa mulli sees ja loota, et motivatsioon tuleb enne eksameid tagasi on oleks narrus. Ei jää muud üle, kui südametunnistust kuulda võtta - hea, et ta niivõrd varakult karjuma hakkas ning mitte päev enne - ning õppima hakata. Lihtsalt karmi sundimisena. Lukustada end enda tuppa ja seltsiliseks ainult õpikud. Ma tean, et kirg on minus täiesti olemas. Momendil on see kahanenud vaid õrnalt hingitsevaks sädemeks, kuid see on olemas. Vaja läheb hapnikku ning sellest lahvatab suur tulekahju. Imeline, soe ning silmipimestavalt särav.
Südametunnistus ei koputa enam õrnalt mu haprale hingele vaid marssis julmalt sisse ning nüüd karjub palju kopsud ja kõri lubavad. Mul on rõõmustav teada, et ta kõripaelad on korras ning kopsumaht korralik. Olen korduvalt püüdnud seda kriiskavat häält kuulda võtta ning istunud maha eesmäriga õppida. Kuid enne, kui veel alustada suudan, leiab aju midagi, mille üle painajalikult mõelda. Näiteks marineeritud kurgid keldris või tühjaks saanud teetass või puid juurde ootav pliit köögis.. Oleksin justkui neelanud alla magneti, mis tirib vastupandamatult kuskile eemale. Eemale õppimisest. Teine magnet on õpikute küljes, kuid õnnetuseks on see samaliigiline.
Istuda ilusa roosa mulli sees ja loota, et motivatsioon tuleb enne eksameid tagasi on oleks narrus. Ei jää muud üle, kui südametunnistust kuulda võtta - hea, et ta niivõrd varakult karjuma hakkas ning mitte päev enne - ning õppima hakata. Lihtsalt karmi sundimisena. Lukustada end enda tuppa ja seltsiliseks ainult õpikud. Ma tean, et kirg on minus täiesti olemas. Momendil on see kahanenud vaid õrnalt hingitsevaks sädemeks, kuid see on olemas. Vaja läheb hapnikku ning sellest lahvatab suur tulekahju. Imeline, soe ning silmipimestavalt särav.
0 comments:
Post a Comment