Uscire di mente. *

Kell on pool kaks öösel. Kuulan vaheldumisi Roxetti ja mingit prantsuse laulu, mida oskan kaasa laulda, kuid mille sõnade tähendust ei tea siiani. Toakaaslane magab ning et tuli teda võimalikult vähe häiriks, istun voodis lamp kuklasse paistmas. Raamatu nägemiseks tuleb seda kõrgemal hoida, mis aeglustab mu konspketeerimist märgatavalt. Mõtlen õudusega kõikidele oma kodutöödele, mis veel tegemist ootavad ning sellele, kui palju enamat ma oleks võinud täna valmis jõuda. Poleks kaks tundi valet asja teinud, oleks ehk jõudnud ka.

Tartu tundub magavat. Isegi korrus kõrgemal naabrid ei liiguta toole ega põrgata palli nagu tavaliselt. Hakka või muretsema, et midagi on juhtunud. Eile nad veel laamendasid. See oli nagu õhtune rituaalne – nemad lärmasid ja mina mõtlesin, et kas nad vaiksemalt ei suuda olla. Harjumus tekkis juba. Toakaaslasel on suletekk, mis liigutamisel teeb häält nagu ta magaks küpsetuspaberi all. Alguses häiris see mind rohkem kui nüüd. Võibolla ta varem lihtsalt keeras end öösiti rohkem? Aga võibolla olen sellega ka harjunud. Ise küpsetuspaberiteki all magamist küll ette ei kujuta - suletekk on soe ka, tekib väga küpsemise tunne.

Keegi ei kirjutanud ega joonistanud mulle. Mõtlesin, et kui keegi mulle ei kirjuta, siis kirjutan ise rahvale ja sorteerisin postkasti läbi. Senimaani ei ole keegi ikka veel kirjutanud. Kuid eks see ole arusaadav. Kõik ei ole nagu mina ja New York, et kunagi ei maga.

* out of mind.