Mandlisaaga 1

30. mai. Ehk oli hoopis 31, kes seda nüüdseks enam mäletab. Praegusel momendil ei oma see väga suurt tähtsust ka. Võtsin südame rindu ning marssisin Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrva-nina-kurguhaiguste osakonna vastuvõttu sisse. (Loomulikult olin neile eelnevalt öelnud, et ma tulen). Arst kutsus sisse ja küsis, mida kurdan. Rääkisin oma loo ära – mandlid protestivad ning keelduvad koostööst. Näitasin talle oma ilusaid mandleid, torkis neid pulgaga ühelt ja teiselt poolt ning uuris, kas perearst käskis tulla või teen omavoli. Meil oli see siuke... konsensus. Arst noogutas mõtlikult pead ja ütles, et õige otsus – siin ei ole enam miskit kui opile. Surkis veel natukene ning arvas, et mul tundub tugev närvikava olevat ning mandleid luban üpriski vabalt näperdada seega soovitab lausa kohaliku tuimestusega – sel olla järjekord ka lühem. Muidugi, loomulikult, miks mitte. Mis see siis ära ei ole olla ärkvel samal ajal kui sul midagi küljest ära sikutatakse. Eksole?

Operatsioonile registreerides selgus aga, et järjekordade pikkusel vahet ei ole – pakuti mõlemat samale ajale. Tädi registratuuris vist mõistis minu otsustusvõimetust ning ütles, et paneb mu üldnarkoosile kirja – kohale tulen võin öelda, et tahan siiski kohalikku; vastupidi aga ei saa. Olin sellega rahul.

----------------

Lumisel jalutuskäigul keset Tartut teadusukonna raamatukogus suunas vestlesin pikalt sel teemal herr Holmes'iga ning pärast lõputuid vaagimisi ning kalkuleerimisi jõudsin järeldusele, et minu mandlid saavad eemaldatud kohaliku tuimestusega. Siinkohal tuletan talle meelde, et ma võisin pärast tema peale karjuda kui see väga jube oli.

Kui ma hakkasin end armastama..

Õndsalt aknast tähti vaadates ja niisama unistades kandus mu pilk endalegi üllatuseks kalendrile. Vajusin ehmatusest tooliga ümber – meil on november! Alles ju oli oktoober.... ei? Olen mina kalendrit valesti lugenud? Lähemal uurimisel selgus veel kohutavam tõde  – vajusin ahastusest lausa läbi põranda korrus allapoole – kuumuutus ei ole stiilis „Appi, alles oli 30 oktoober, kuidas juba 2. november on?“ vaid „APPI, alles oli 15. oktoober, kuidas juba 19. november on?!?“. Kuu aega lihtsalt kadunud. Kes võttis? Kes peitis? Kuhu jäi?!

See tähendab aga loomulikult seda, et minu kerge stress seoses uue aasta plaanidega plahvatas ning hävitas kõik 200m raadiuses. Ma loodan, et te olite kaugemal. Nii ma istusin oma segaduses ajuga, mis ei teadnud kuhu poole tormata, et minu ülemõtlemise käest pääseda. Raske kohe, kui valikuid on oh kui palju.


Hakkkasin end lohutama ideega, et äkki maailmalõpp ikka tuleb ning seepärast ei ole vaja ka mingeid plaane teha uueks aastaks sest... uut aastat lihtsalt ei tule. Yeah right, nii lihtsalt ma ka sellest ei pääse. Otsustasin keset kriisikollet seda lihtsalt ignoreerida (sest asjadest mitte välja tegemine on õigeim lahendusviis, eksole - instituudi juhataja saaks südamerabanduse selle lause peale arvatavasti) ja hakata oma lõputöid kirjutama. Viimasel ajal on mul väga tunne, et olen nendega suhtes ning... it’s complicated. Nüüd oli tulemus aga vastupidine – ma tundsin vaimustust ja põnevust seoses lõputööga, mõnusat ärevust ning ootusrõõmu selle valmimisest. Sama ootamatult kui mulle novembri lõpp kohale jõudis, jõudis kohale ka see, mis edasi saab. Ainus mida vajasin oli veidi olevikku ning armastust.

/--/
Kui ma hakkasin end armastama,
Keeldusin elamast minevikus ja muretsemast oma tuleviku pärast
Nüüd ma elan selles hetkes, kus toimub KÕIK
Nii ma elan iga päev ja ma nimetan seda TEADLIKKUSEKS
Meil ei ole vaja karta diskussioone, konflikte ja probleeme iseenda ja teistega, sest isegi tähed põrkuvad vahel ja loovad uusi maailmu.
Täna ma tean: SEE ONGI ELU!
/C.Chaplin/

jõulud = kingitus ? vol2

Kui võtta kokku lühidalt ja tabavalt see, mis mulle minu ettepaneku kohta öeldi siis... mind saadeti lihtsalt kuradile. Põhjendus? "Aga meie traditsioon on kingitusi teha ja seda ei saa ju ometigi muuta." Ma olen tunduvalt rohkem pettunud kui ma oletasin.