Imenipp stressi vastu

Mõned päevad tagasi sai minu pisike Lepatriinu kahekuuseks. Tulihingelise fännina läksin peole umbes viis tundi varem kohale kui kutsutud. Kõik võtsid mind rõõmsalt vastu; LasseTheCat näitas erilist sümpaatiat välja siis, kui oma kanasingiga leiba sööma hakkasin. Proovis paar korda leiva vahele ronida isegi, et mulle lähemal olla. Korraks liikus mu pilk mujale... ning neljajalgne hingas singiviilu mu leiva pealt ühe hingetõmbega endale sisse. Niipalju siis mu lõunast.

Räägime aga hoopis tähtpäevalisest. Miks ma Lepatriinust pajatan on see, et olen jõudnud jälile ühele saladusele. Nimelt stressiga toimetulekuks on üks imeline viis – tuleb saada tädiks! Kas ka mõne teise rolli omandamine sama tulemuse annab, ei oska hetkel kommenteerida. Uurin onu käest. Igatahes, lähen mina Lepatriinule külla, tema emme sõnul on laps olnud rõõmurull hommikust saati. Küsin pisikese käest, kas ta mulle ka naeratab. Lepatriinu vaatleb mind justkui tehes kiireid arvutusi, kas tasub. „Äkki ikka naeratad tädile? Natukene? Niimoodi pisikese naeratuse?“ Silmist käib läbi kelmikas helk ning otsus on vastu võetud. Juba see tulebki, ere ja soe kui suvine Hispaania päike, naeratus vaid minu jaoks! Nii me seal särame, kaks rõõmsat ja rõõsat! 

Lepatriinuga on meil koos üldse tore. Võime kaua koos juttu ajada; sageli teemadel, mis teisi ükskõikseks jätavad. Ükspäev näiteks sisustasime päris pikalt oma aega pajatades...fliisteki hingeelust. Sellel olid suured punased roosid ning Lepatriinu pidas neid ääretult köitvateks. Kuigi edasiliikumisoskus veel eriti käpas ei ole, siis tegi kõik endast oleneva, et mööda mind üles ronida ning seda lähemalt uudistada. Pealegi.. tekid kaitsevad külma eest, on ilusad värvilised, pehmed ja soojad ja...  Kas teie ei leia, et need saavad häbiväärselt vähe tähelepanu? Jah, Lepatriinu on küll pisike, kuid juba teab, et tädiga saab alati kõigest rääkida. Kasvõi fliistekkidest.

Ja proovi siis niimoodi stressis olla! Võimatu!

Capoeira trennid Tartus ja Tallinnas

Annan teile ka teada imelisest võimalusest tegeleda capoeiraga - ja seda lausa kahes Eesti linnas! Olin ise mõnda aega eemal, kuid läksin tagasi ja.. armastus ei ole kuskile kadunud. Tulge teie ka!

Mis capoeira üldse on? See on mäng. Paindlikkus, loovus ja kohanemisvõime. Õppida capoeirat tähendab õppida tundma iseend ja teisi enda ümber. See julgustab Sind nägema probleemi mitte takistuse, vaid väljakutsena. See laseb näha konflikte erinevate vaatenurkade alt, neid paremini mõista, efektiivsemalt ennetada ja lahendada. Capoeira aitab mõista erinevusi inimeste ning kultuuride vahel, olgu nad kui tahes väikesed või suured - Eestis ja mujal toimuvad workshopid on suurepärane võimalus leida uusi sõpru kõikjalt maailmast.

Capoeira ühendab muusika, laulu, tantsu, võitluskunsti ja akrobaatika sujuvaks tervikuks, mis on nauditav nii tegijale kui vaatajale. Seega saab capoeira trennis arendada väga erinevaid oskusi. Eelduseks on vaid julge pealehakkamine - Capoeira sobib igaühele sõltumata vormist ja vanusest.

Trennid Tartu Lauluväljaku saalis:
E kell 19:15 - 20:45;
T kell 20:00 – 21:30;
K kell 19:15 - 20:45;
N kell 19:15 - 20:45
Kuutasu 25€, algajatele on esimene kord tasuta!

Trennid Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumi võimlamajas
E kell 19:30-21:00
K kell 19:30-21:00
Kuutasu 25€, algajatele on esimene kord tasuta!
Lisainfot saab Facebookist, kodulehelt ja kirjutades siia kommentaari.

Massa on maailma kõige kiirem seisja!

Ärkasin laupäeva hommikul ekstra vara selleks, et mööda linna otsida heldet inimest, kes jagaks oma suurepärast ahju minuga, et küpsetada üks üle ootuste hea... porgandikook. Just, otsige üles pillid ning pürotehnika, F1 uus hooaeg on alanud!

Koogitegemiseprotsessile olin kaasa võtnud ümmarguse kandiku. Seda pestes suutsin ühe tüki kogemata lahti murda. Noh, ikka juhtub, eksole. Sain küpsetuskohast parema aluse ning panin oma meistriteose hoopis sinna. Sõidan siis uhkelt bussiga koju tagasi, hoian mõlemast kandikust kinni ja... buss pidurdab ootamatult, mina surun käe rusikasse ning selle avanedes on.. peos vaid kandikutükid. Ups. Liigutasin süles olevat kandamit ning tükke pudenes iga mu hingetõmbega. Koju jõudes kõndisin esmajoones prügikastini ning viskasin kotitäie kandikupulbrit sinna. Sellest sai alguse minu äparduste jada.

Porgandikook sai porgandiga päälinna toimetatud. Sihtpunktis tõusin püsti, keerasin ümber ja... vajusin üllatusest pikali. Minu selja taga istus Vika (minu kõigekõigekõigem toakaaslane eelmisest sajandist, kes mind reetis ja pealinna kolis). Loomulikult oli tema liitunud poole reisi pealt.. ja nii me seal sõitsime - teineteise olemasolust mitteteadlikud, meid lahutamas vaid närused 2 meetrit. Totaalne läbipõrumine.

Eesti suurima linna lähedal otsustasin, et teha tuleb kiirelt ära üks kodutöö. Otse loomulikult keeldus minu kullakallis rüperaal koostööst internetiga ning mina sain oma töö umbes neli korda valesti teha. Otsustasin näljastreiki pidada kuni lõik valmis kirjutatud - siis võin taldrikust ampsu riisi võtta.. kuni uue lõigu valmis saan. Kaaslased kommenteerisid küll, et näljane tudeng peaks olema.. natuke näljasem. Piinlik endalgi tunnistada, kuid nii kehva kodutööd ei ole ma päris kaua kokku kirjutanud. Äpardused jätkuvad.

Järgmine hommik oli aga vormel. Mina - kes ma rääkisin kõigile, kuidas 7:50 võib kasutada kõikvõimalikke nippe minu äratamiseks ning õnnestuja saab Nobeli preemia - magasin umbes kolm tundi kokku ning olin esimene ärkaja tüüdates ka teisi sellega. Ei tasu inimestel minu läheduses mulle jätta muljet, et nad on ärkvel. "Mis kell on? Kas sa oled üleval? Mis hääl see on? Mis kell sõit on? Kaua sa tavaliselt magad? Kas sa seda tuult kuuled õues?! Kas ma peaks vait jääma ja sul magada laskma?"

Sõit oli tore.  Hoolimata sellest, et alguses mina ainuisikuliselt seda porgandikoogiga tähistasin. Mehed, eksole! Üks kurtis, et šokolaadi on vähe (jah, nii umbes 0% koogist oli šokolaadiga); teine arvas, et ta nii vara hommikul magusat ei taha... Lõpuks sõid kõik ja võeti kojugi kaasa. Live Timing ei tundunud nii live üldse sest - SPOILER ALERT - kuigi Massa esimesest kurvist kaugemale ei jõudnud arvas tabloo, et ta on üheksas. Ja nii enamus aja sõidust. Kiire seisja, pole midagi öelda. Minu ennustus läks.. nii mööda kui vähegi võimalik. Järjekordne ebaõnnestumine. Nii minult kui Räikkönenilt. 

Tore video uutest reeglitest.

Tallinnasse jätsin loomulikult oma salli. Sest.. see oleks veider, kui ma suudaks kuskil käia ja kõik oma kola tagasi vedada. Põrumine #666!