"Eiei, ta sõbrad on juba harjunud, et tal on veidrad sünnipäevad." ...

... kuulsin oma vanemlikku eeskuju telefoni ütlemas, kui ta proovis parasjagu me ideed teostada. Tahtsin, et sel aastal oleks tähtis päev meeldejääv ja natukene ehk isegi ainulaadne. Lõpptulemust aga ei oleks ma osanud ka oma uhkeimates unenägudes ette näha.

Palju õnne sünnipäevaks,

sõrmed, varbad, kõht ja kõrvad!

Palju õnne sünnipäevaks,

ripsmed, juuksed, kulmukarvad!

Palju õnne, põlved, reied,

silmad, selg ja kael ja nina!

Juhuslikult saate Teie

samavanaks nagu mina!

 /Leelo Tungal/

 Kirjutasin kutsele suurelt tunnuslauseks "Üks sünnipäev peab elus ikka rappa minema" ja kihitasin omaette naeru olles enda vaimukusest lummatud. Tausta kaunistas imeline foto rabast, lisasin muu olulise jutu juurde ja asusin saatma. Jäin põnevusega ootama vastuseid stiilis "Jah, muidugi ma tulen!" ning "Juhhei, jälle saab su sünnipäevale". Et Härra Kunstnik sujuvalt selleks ajaks juba puhkuse oli endale võtnud siis olin end süstinud paraja koguse lootusega. Tunnuslause otsustas aga musta huumorit mulle mängida ning sel nädalavahetusel oli konkureerivaid üritusi rohkem kui parmude poolt näritud auke minu jalas. Isegi Härra Kunstiku ainus edasilükkamatu asi kogu puhkuse vältel oli sel päeval. 

Seltskond jõudis. Päike säras taevas ja mina olin rahul kui kärbes värskel pannkoogil. Ei läinud kaua kui olimegi juba omadega rabas - päris ehtsas rabas. Giid pajatas natuke mulgi keelen ja mina särasin kui viieaastase ehitud kuusk. Kuulsime jutte sellest, kuidas "Peaaegu alati olen ekskursiooni ajal siin rabas ussi näinud". Jaajaa, me teame küll neid jutte - alati räägivad giidid sellist asja ja pärast vangutame kambaga päid, et me olime need esimesed "õnnelikud", kes peavad pildi vaatamisega leppima. Täpselt keset seda mõtet ilmus ootamatult laudtee alt lagedale madu! Päris maduuss! Pisike, kuid siiski päris ja mürgine. Kui mürgine täpselt, seda uurima ei läinud. Minu jaoks oli sel momendil matk täiesti korda läinud - tulgu edaspidi või pussnuge taevast! Lisaks nägime veel viiekilost ämblikku (ma väga kõvasti ei karjunud), hunnik sisalikke ja palju muud põnevat.

Olen veendunud, et keegi kuulab mu mõtteid pealt, sest varsti pärast mu pussnugade sadamise vaimset kommentaari otsustas üks pisike pilveke päikesele ette tüürida ning kuna tegemist oli siiski peoga - kutsus sõbrad kah kaasa!  Hakkas natuke sadama. Noh, mis see natukene vihma teeb, eks? Siis hakkas natuke rohkem sadama. Noh, mis see natuke rohkem vihma teeb, eks? Ja siis hakkas kallama nagu me seisaks kodus duši all. Kuna see ei suutnud meid endast välja viia - ning ma ju ootasin sünnipäevalt meeldejäävust ikkagi - alustas otse meie peade kohal tantsu äikesetorm. Raba. Lausvihm. Äikesetorm. Head sõbrad. Hingematvalt ilus vaatepilt. Olin õnnest hullumas! Jõudsime matkaga rabajärveni ning nägime välja nagu oleks sinna juba riietega paar korda sisse kukkunud. Keegi ei olnud ujumisest vaimustuses, kuid kuna mina otsustasin et "saan nii vanaks vaid korra aastas" (ja just nii ma seda teistele serveerisingi) ning vesi oli soe nagu värskelt keedetud tee, siis hüppasin sisse. Pehme vesi paitas keha ning hinge ja südamesse valgus kummaline rahulolu. Paistis vist välja, sest üksteise järel hakkasid ka ülejäänud külalised vette pudenema. Vahepeal sai välja ronida ja maasikaid/vaarikaid/juustu enda kõhtu toppida ning teha eksperimenti, kas seejärel on keerulisem ulpida keeduvees. Kuigi ma kohati kartsin, et ehk mina vaimustun olukorrast liiga palju ja teised seda ei jaga siis tegelikult oldi nõus, et selline see maapealne paradiis ongi.

Õhtu veetsime asfaldile lapsepõlvemälestusi joonistades, lauamänge mängides, grillides, saunas käies, mullitades ning otse loomulikult olid olemas ka kõikse olulisemad - vahukooretort ning öine ilutulestik. Palju õnne mulle!

C-JAM - Päikeseloojangu kontserdid Pühendatud 10. sünnipäevale

Sain sünnipäevaks kontserdipileti vanemlikult eeskujult. Tore, elus muusikat on ikka hea kuulata, kuid ei mingit suuremat vaimustust. Kui C-Jam, siis C-Jam. Väidetavalt lausa kümme aastat tegutsenud kui kontserdi nime uskuda. Päev enne üritust vaatasin siis internetiavarusest järgi, kuhu ma üldse lähen. "Kontserdil tulevad esitusele tuntud lood ansamblite Muse, Queen, Led Zeppelin, Status Quo ja ka Robbie Williams jpt repertuaarist." ütles mulle Piletilevi. Nii vähe elevuseks vaja oligi! 

Läksime kohale ja lavale ilmusid neli meest tšellodega. Sellest hetkest alates olin ma täielikult müüdud! Tšellod! Ning veel neli tükki! (Mind saaks rõõmustada ka ühe tšelloga)  Mis saab veelgi imelisem olla? Selgus, et kui neli võlurit neid mängima panna siis läheb olukord kordades maagilisemaks kui ainuüksi muusikariistade vaatamine. Õhtu täis lummavat muusikat, kõlavaid meloodiaid ning meeliülendavaid tšellohelisid. Tšellistid Pärt Tarvas, Levi-Danel Mägila, Margus Uus ja Andreas Lend leidsid imelise vahekorra muusika ning tekstide vahel, suutes ühe lühikese ja tabava lausega öelda rohkem kui tuhat sõna. Oma tabava huumoriga stiilis "Tšellistil on alati poogen" ning "Tšello mängimine on lihtne - kättevõtmise asi!" suutsid nad publiku täiesti haarata. Mina jälgisin naelutatult nelja meest, kes igaüks erines oma kõrval istuvast kardinaalselt - koos aga moodustasid harmoonia.

Kontserdi lõpuks olid mehed endal peaaegu et hinge välja mänginud ning ise nautisid sellest iga hetke. Läbimärjad särgid seljas tegid nad jätkuvalt veel nalja, teatrit, muusikat ning maagiat. Kuidas olen suutnud elada nii vanaks ilma neid kuulamata on mulle siiani müstika.  Hankisin kaks nende plaati, võtsin suurelt autogrammid sisse ning et ikka korraliku fänni mõõt välja anda, palusin nendega pildile jääda. Sain!

Kui sel aastal suudab keegi pakkuda mulle parema kontserdielamuse kui nemad, siis võivad uued üllatajad minu poolest vabalt olla Nobeli rahupreemia laureaadid. Sellest õhtust enam paremaks minna ei saa. 

Vasak on parem!

Kui ma aasta tagasi raamatukogus oma kahte lõputööd kirjutasin, tekkis mul arvutisse muuhulgas ka nimekiri, miks on seal lihtsam õppida kui kodus. Sest noh.. ma vältisin lõputööde kirjutamist ja ringi hüppamiseks ei ole raamatukogu parim koht. Praeguseks on see kas mõne viiruse poolt ära söödud või jäädavalt kadunud ma panin selle „kindlasse kohta“. Igatahes, mäletan vaid seda, et raamatukogus oli tunduvalt kergem endale selgitada kilode viisi šokolaadi söömist ning aegajalt jalutas seal palju ilusaid poisse ringi.. kes kord olid oma särgid ära kaotanud. Ilmselgelt õppimisele nad kaasa ei aidanud.  Ma aga ei kurda.

Selle aasta sessiga tuli nimekiri hoopis sellest, mida kõike põnevat ma sessi ajal õppisin. Lisaks õppematerjalidele, loomulikult. (Nende omandamiseks oli mul nii uhke süsteem, et raami või ära.)

* Enamus õppeainete materjalid imbusid mulle unenägudesse. Ehk siis nägin unes sarimõrvareid ning ajukahjustusega jääkarupoega, kelle mälu oli tugevalt kahjustunud ning kes oli veendumusel, et ta on tiiger. Kõigele lisaks keeldus ta minu tehtud lillkapsapüreed söömast ning proovis mind hammustada, korduvalt. (Sest jääkarud ilma ajukahjustuseta on loomulikult sõbralikud taimetoitlased). 

* Kodus on ka võimalik endale selgitada kilode viisi šokolaadisöömist. Enamgi veel, minu sisse mahub tunduvalt rohkem šokolaadi kui inimlikult võimalik peaks olema. Tume šokolaad püsib lauasahtlis kauem, kuid kuuma ilmaga sulavad nad ühtemoodi. Lisaks, kas teie teadsite, et Pergale pähklitega tumedas šokolaadis on iga tüki sees 1 (!!!) pähkel. Huvitav, kes neid sinna niimoodi ühekaupa laob.. Nüüd on mul vist pikemaks ajaks šokolaadist kõrini. Aga kui keegi soovitusi tahab, et milline on hea ja milline mitte, võtke aga ühendust. Olen peaaegu ekspert.

* Kaks suurt tassi kohvi varahommikul võrdub sellega, et ma suudan tunni aja jooksul õppimisega samaaegselt luua koreograafia pooltele eurolauludele.

* Traumajärgselt soovitatakse Tetrise mängimist. (Põnev fakt tänasesse päeva - see on ka kõige enam uuritud arvutimäng!). Pole vist vaja mainidagi, et pärast sessi pean ma vähemalt nädala Tetrise seltsis veetma.

* Kannutäis teed on kergem ära juua, kui kasutada väikest tassi. Suure tassiga jääb sageli teed järgi. Mis selle loogika on, ma hetkel veel ei oska öelda. Inimeksperimendid on toredad, eksole.

* „Oh, ma diagnoosisin selle linnu ära! Või... oot.. mis see sõna oligi?“ Määrama. Määrama oli see sõna. Linde siiski määratakse, mitte ei diagnoosita. Mine tea, oleks sess pikem olnud siis  võibolla lõpetaks tõesti pargis puu all istudes ja RHK-10st lindudele diagnoose karjudes.

* Suudan südamerahuga lugeda eksami ülesandest "märgi hipokampus", kujutada ette hüpotalamust ning kirjutada hüpotalamuse kohale suuuurelt hipokampus. Ise uhkusest (või šokolaadist?) lõhki minemas, et teadsin! Piinlik, et ma sellest aru sain alles koju jalutades. Tegelikult ma tean küll, et hipokampus ja hüpotalamus kaks eriasja on. Ausalt! 

Selle sessi raames rääkisin õppimise käigus iseendale hästi palju, et info meelde jääks. Ühe konspekti juures avastasin, et mulle ikka meeletult meeldib mu hääl ning ma oskan väga ilusa intonatsiooniga lugeda. Vabalt võtan kõik pakkumised audioraamatut teha vastu! Igatahes, vahepeal siis kuulasin ka, et mida ma räägin. Põnevaid lauseid produtseerisin. Õppisin vasaku ja parema hemisfääri kahjustuste erinevust tähelepanu osas.... ja teatasin siis kõva häälega ning uhkelt: "Ahhaaa! Vasak on parem!" (ehk vasaku poole kahjustus tõi kergemaid häireid). SaareNaiseRamm käis igatahes küsimas, et kust ma selle raha võtan, et telefoniga nii palju rääkida. Tunnistasin ausalt, et räägin iseendaga. Hea odav!

Semestrist jäi muuhulgas kõrva, et kui keegi depressiooniepidsoodi planeerib, siis praegu on parim aeg - pensioniealisena võivad kahjustused juba suuremad olla. Ajukahjustuse jaoks pakuti ka "parim aeg" välja, aga seda ma momendil enam ei mäleta...

Igatahes, nüüd on sess läbi.