Septembripaanika

Asi on tõsine. Doktor juhtis sellele tähelepanu ja küsis, mis juhtunud on. Ma ei olevat üldse mina ise - eelmisel aastal käisin talle oma koolijutuga pinda kui uni hilistel laboritundidel, nüüd ei maini õppeasutust poole sõnagagi. Tunnistasin siis ausalt üles, et mul on kriis. Tunniplaanikriis. Kõike tahaks võtta! Võtsin ka. Ja siis tuletati mulle üpriski valjuhäälselt meelde, et tegelikult on mul tööleping ning vahepeal tahaks äkki süüa ja magada ka. Lubasin mõned ained maha võtta.

Vestluse lõpuks olin endale kaks ainet juurde registreerinud. Ilmselgelt ei läinud see plaanikohaselt. Võtsin vastu otsuse, et mõned ikka eemaldan sellest pikast nimekirjast. Näiteks need, mis juba nimetusega tekitavad tahtmise peaga vastu lauda taguda - kujutan ette, et nii mõnigi neist võib sama tunde ka keset loengut esile kutsuda ning siis oleks juba üpriski ebaviisakas seal niimoodi kolkida.

Nüüdseks olen saanud kokku plaani, mis on vastuvõetav nii mulle kui töölepingule. Olen igati rahul. Mõni aine vaimustab mind eriti - näiteks algajatele mõeldud vene keel. Minu masterplaan oli kohale minna ja teha nägu, et ma ei ole seda kunagi varem õppinud. Meid on rühmas 22, nendest 3 puutuvad esmakordselt keelega kokku. Ju ma pole ainus kes ne gavarju pa russki kuid on võtnud nõuks see selgeks saada.

Esimese nädala olen õppinud, et mul on meeletult mõttevigu, õppejõud teises teaduskonnas toob mind üliõpilastele siiani eeskujuks, suudan IT alal endale teadmata põhjustel ainsana rühmast ülesandega hakkama saada ning 5 tundi seisnud roheline tee on täitsa joomiskõlblik. Ma arvan, et täitsa hea algus uuele semestrile! 

"Kuldsed lood", koost. Heiki Raudla & Ringa Raudla

Sain sünnipäevaks onu perelt raamatu. Oi mulle meeldib raamatuid saada! Tundub, et teised on sellega kursis, sest minu riiulisse ilmusid veel "The Girl Who Saved the King of Sweden", "How to be an explorer of the world" ning kaugelt kaugelt Austraaliast "Garden Spells". Viimasega tuli kaasa superäge järjehoidja, juhuks kui ühe hingetõmbega teost läbi ei loe.

Keskendugem praegu aga sellele onu pere kingitule - "Kuldsed lood". Esimesel päeval ma raamatu põhjaliku uudistamiseni ei jõudnudki, kuid paar päeva hiljem luges sõtse mulle sealt ühe lehekülje. Loo nimeks oli "Kalur". Sellest piisas, et mind raamatu külge klammerdada. Raamatu tutvustus ütleb: "Head lood on nagu seemned, mis soodsas pinnases võivad idaneda ja vilja kanda. Just nõnda mõjuvad muinasjutud, müüdid, mõistulood, anekdoodid. Metafoorses narratiivis peituv jõud aitab meil toime tulla küsimustega, millele elus pole ühest vastust." 

Ehk siis terve raamatutäis lühikesi jutte, mis peaks iga inimese inspiratsiooni üleküllusest hulluks ajama. Seetõttu seda korraga läbi lugeda ei olegi võimalik - vaid üksikute lugude kaupa tuleb ammutada teadmisi. Et loetu saaks settida, tähenduse omandada ning ehk ka miskit liikuma panna. Poole peal olles panin raamatu vahele paberi, kuhu hakkasin üles kirjutama leheküljenumbreid, mis mulle erilise mulje jätsid. (Lood nendel lehekülgedel jätsid mulje, mitte numbrid, loomulikult). Nimekiri sai meeletult pikk.

Rikas või vaene. Kord võttis rikas mees poja kaasa maale, et ta näeks, kui vaeselt inimesed elavad. Nad veetsid terve päeva ja öö ühe vaese talupoja juures. Koju jõudnud, küsis isa pojalt: "Kuidas sulle maal meeldis?" - "Suurepärane!" vastas poeg. "Kas sa nägid, kui vaesed võivad inimesed olla?" küsis isa. "Jah, isa!" vastas poeg. "Mida sa sellest õppisid?" päris isa. Poeg vastas: "Ma nägin, et meil on kodus üks koer, neil aga neli. Meil on bassein keset aeda, neil aga lahesopp, mille äärt pole näha. Meie valgustame oma aeda lampidega, aga neile paistavad tähed. Meil on tagahoovis ilus aed, neil aga terve silmapiir."

   Poja sellise vastuse peale jäi isa sõnatuks. Poeg aga lisas: "Aitäh isa, et näitasid mulle, kui rikkalt võivad inimesed elada." (lk, 278)

Öelge nüüd, et ei ole ilus lugu! Üldiselt peaks iga inimene korra selle teose läbi lugema. Kasvõi mõned lood - olgu siis raske moment elus või mitte. Vahepeal on hea paitada oma elu mõne kuldse looga.

Tere reaalsus ehk kui maailm kokku kukub

Hommikul tööle kõndides mängis tuul mu kahe punupatsiga ning lennutas neid omavoliliselt ringi nii, et kohati nägin välja nagu kõrvupidi pesunöörile riputatud jänes. Õhk pakatas Belgia järele - iga tuuleiil tõi endaga kaasa järjekordse nostalgialaine. Isegi autode heitgaasid ning tänava kanalisatsiooniaukude aroomid olid nii tuttavalt ja armsalt belgialikud. Sulgesin silmad ja olin tagasi oma oktoobrikuu vahvlimaal ümbritsetud üheaegselt kümnest erinevast kultuurist, keelest, saginast, vahvlilõhnast... ja kõndisin peaaegu vastu tänavavalgustit. See ongi see Eestimaa imeline august, mis pakub mulle ühe nädala vältel meenutustereisi lõhnade saatel; tuletab meelde, mida ma õppisin enda kohta ning kes ma olen. See on see nädal, mida ma vajan.

Sel aastal on aga kõik teistmoodi, sest lisaks tavapärasele nostalgiale kogu minu maailm purunes sama kiiresti kui kaardimaja kassiga korteris. Oh ei, ärgem saage valesti aru - minu maailm varises kokku ainult heas mõttes. Elagu metamorfoos!

Seeme selleks istutati esmaspäeval, täpselt kell neli. Võin kalendrisse ära märkida suure punase ringiga. Üks lihtne lause, mida ma kannan siiani, päevast päeva, tunnist tundi, minutist minutisse endaga kaasas. "Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Sellega seostuvad mulle paramatult Janno sõnad - ta rääkis alati, kuidas ma olla kõige kummalisem tüdruk, keda ta kunagi kohanud on. Kummaline, rõhutatult. Kuigi vestlused on pärast seda, kui meie põrandast sai tema lagi jäänud väga harvaks ja ühepoolseks, siis tema arvamus, et ma teiselt planeedilt olen käib minuga siiani kaasas. Tõesti, vahel tundub, et olengi (ning tema argumendid oli üpris veenvad). Mu mõttekäigud on keerulised, sageli ka mu enda jaoks. (Ajaloo huvides olgu öeldud, et minu silmis ei paistnud tema ka kõikse tavalisem - no kellele meeldivad KÜLMAD pannkoogid, tõsiselt?!).

"Miks? Ei tahtnud saada seda mida tahad?". Tahaks hõigata üle kodumaa, et esimene kord! Ausalt, kogemata, esimest korda! Pole varem nii teinud ja enam ei tee ka! Kuid ei saa, sest siinkohal räägib möödunu mulle vastu. Sellega ma oma maailma kokku kukutasingi. Elasin enda roosas mullis ja omasin ettekujutust, kuidas kõik läheb mingi kindla kava kohaselt. Ma võin oodata. Ja ootangi! Seda õiget hetke. Parimat hetke. Sobivaimat hetke. Samal hetkel kui teetöödega tegelev kopajuht suure kivikamaka kogemata keset sõiduteed kukutas purunes ka minu mull - vähemalt oli väga sobilik taustaheli. Neid õigeid hetki ei ole. Sest kui otsida leiab alati põhjuse. Oluline aga see, mis poolele keskenduda. Ma naudin nüüd mängimist ideedega, et iga takistus on võimalus - sama palju kui oma varasemate "veidrate keerdkäiguliste mõtetega". Mu aju hullub ainuüksi mõistmisest, mida ma tahan ning et maailm on mu jaoks avatud. Ma leidsin end jälle. 

Hoolimata sellest, et ma nuuskan praegu aju ninast välja, olen magamata ning aevastan nagu marutõbine bernhardiin (väga seksikas vaatepilt!) siis... see ei ole palavik, mis hetkel räägib.