Igaaastane Belgiasse kolimise tähtpäev

Eesti lõhnab nagu Belgia oktoober. Sellest riigist olen rääkinud nüüdseks kõigile, kes vähegi kuulata või kuulamist teeselda viitsisid. Isegi kass pööritab juba sõna "belgia" peale silmi. August oma nostalgia ja lõhnadega paneb ajusoppidesse pidevalt kujutlispilte seal veedetud ajast ning välja ajada pole neid üldsegi lihtne.

Eile tähistasin oma Belgiasse kolimise aastapäeva, vahvlitega ja puha. Päris Belgia omad ei tulnud (õige masina puudumine ning retseptile väga loominguline lähenemne ei aidanud kuidagi kaasa), kuid lõppkokkuvõttes oli tähistamise tunne küll. Silmad kinni panna ja õiget muusikat taustaks kuulata võis igasugu asju ette kujutada. 

Uus kooliaasta saab aga põnv olema ja ma olen üpris kindel, et rahutus mu hinges tõmbub tagasi. Põnevad ained, hollandi keel, uurimused... September võiks juba kiiremini tulla!

"Minu Austraalia", A.Ilisson-Cruz

Ma ei ole endale veel täielikult teadvustanud, mis mind Austraalia juures paelub. Olgu selleks siis vombatid,  austraallaste avatud mõttelaad või midagi muud – mulle nad meeldivad. Seega ootasin kannatamatult kuni „Minu Austraalia“ minuni jõudis ja seda lugeda sain.

Raamat tekitas minus vastakaid tundeid. Lugesin mõned leheküljed ära ning olin totaalses vaimustuses. Inimene, kellel on elu täielikult sisse seatud, jätab ühel hetkel kõik lihtsalt sinnapaika ning läheb maakera kuklapoolele teadmata ajaks. Üksi. Oma seitsme asjaga. Inspiratsioon missugune! Kohati oli võimalus inspiratsioonist lausa üledoosi saada.

Teoses leiduvad peatükid läksid üldjuhul ajalises järjestuses, kuigi vahepeal hüppasid seosusetult ringi. Kohati sisaldasid need pikki kirjeldusi inimestest, kellest rohkem enam kordagi juttu ei tulnud – nad ilmusid eikuskilt ning kadusid samamoodi. Alguses polnud ma päris kindel, miks neid kaugeid kõrvaltegelasi nii palju sisse topitud on, kuid hiljem said nad vajalikuks raamatu osaks – iga inimene, ükskõik kui vähetähtis ta meile tundub, mõjutab meie elu. 

Mida enam lõpu poole teos jõudis, seda rohkem tekkis tahtmine raamatu pealkirja täiendada fraasiga „.. ja Filipiinid“. Peatükkide kaupa juttu Filipiinidest ning isiklikest suhetest jättis mulje, nagu oleks autoril kogemata jäänud pealkirjale midagi lisatama. Seda leevendsid rohked kirjeldused Austraalia ajaloost, loomadest ning lisainfo olemasolu.

Kes soovib Austraalia kohta rohkemat teada saada, võib julgelt raamatut lugeda. Kes Filipiinide kohta soovib teada saada, hakaku poole pealt lugema. Inspiratsiooni soovijad uurigu esimesi peatükke ning kes otsivad võimast ideed... lugege midagi muud. Suur mõte hakkas vaikselt sündima leheküljel 276, kuid leidis oma lõpu kohe pärast esimest lauset. Ning sellest jäi lõpuideeks natukene vähe. Iseenesest oli see üksik lause hea ja sobis kirjeldama austraallasi. „Tee väikseid liigutusi, isegi kui sa ei arva, et need maailma päästavad“. 

Eksperimentaalkulinaaria: melone e fragole con pistacchio

Suvi on käes ja lõõskavas kuumuses ei taha keegi küpsist ja kooki süüa. (Fakti, et vihma sajab pidevalt, jätame hetkel kahe silma vahele). Minu kirg itaalia köögi vastu sai alguse Belgias elades, kus Giuseppe vaimustunult rääkis poest, mis müüb AINULT itaalia tooteid. Otsustasin sel suvel oma oskusi selles vallas parandada.

Melone e fragole con pistacchio kõlab maakeeli melon ja maasikad pistaatsia pähklitega; seda on kerge valmistada ning see maitseb OH KUI HEA. Ideaalne suvetoit.

Eelnevalt varuda:

2spl pistaatsiapähkleid

2spl mandlilaaste

30g kuivatatud aprikoose

200g maasikaid

1 melon

Küpseta pähklid ja mandlid kuival praepannil, keskmisel kuumusel umbes 2 minutit. Sega aegajalt, et kõik ilusti röstitud saaks. Mina elan keset metsa ja mandlilaaste polnud võimalik saada, seega hakkisin mandleid. Pähkleid ja mandleid panin pigem tunde järgi - minu arvamuse kohaselt jäi neid veel isegi väheks.

Tükelda maasikad, melon (seemned välja!) ja aprikoos. Lisa jahtunud pähklid ja mandlid ning sega kõik kokku. Serveeri eraldi kausidesse ja lase oma maitsenäsadel hulluda Itaalia köögist.