Tahame ka asjalikud olla!

"Ma tahan ka asjalik inimene olla!" ütlesin RoosaMannale, kes parasjagu endale kalasaia meisterdas ja potsatasin oma taguotsa kollasele köögitoolile. Ta mõistis mu valu ja lisas, et võiks midagi lahedat teha küll - tema plaan näiteks nägi ette mu käest laenatud raamatut sirvida. Jõllitasin ta kala nõutu näoga ning mõtlesin, mida mina siis teen. Ursula loost tuttav fraas "ole ilus!" ei pakkunud piisavalt pinget. RoosaManna pakkus välja, et ma võiks oma lõputööga näiteks tegeleda. Mõeldud, tehtud! Tõusin otsustavalt püsti ja lubasin enda toast mitte välja tulla enne kui selleks päevaks planeeritu valmis on. Kuulsin kauguses vaid hõiget, et eks me siis reedel näeme. Rohkem optimismi inimesed! Sain poole tunniga valmis. Ja kui me parasjagu ei õpi... oleme me teiste sõnul imelikud ..omamoodi. 

Näiteks mängisime lauamängu "Mis on kõrvadele hea?", mis on SaareNaiseRammu leiutis. Nagu nimigi ütles, tuli vastata mängu nimeküsimusele, vahepeal ka sellele, mis on neile halb. Loomingulised inimesed nagu me oleme, jõudsime järeldusele, et kõrvadele on hea kui nad on inimese küljes ning kui nende sees puuduvad ämblikud. Mis teie arvates kõrvadele hea on?

Lisaks õppisime ükspäev ära pokkeri. Jah, alguses pidime MJ käest uurima, et mitu kaarti üldse peaks kätte jagama, kuid edasi läks juba edukamalt. Panuseks oli vabavara aka ühise kommikausi sisu ning.. lõpptulemuseks jäime viiki. Teadjamad oskasid rääkida, et pokkeris ei saa viiki jääd, kuid me ei lasknud end nende loogikast häirida. 

Bingot mängisime ka. Kes ei ole kaua mänginud, siis enam ei saa lihtsalt pool tundi istuda ja numbreid maha tõmmata - nüüd tuleb veeta helendava ekraani ees vähemalt tund, sest Rooside Sõda on kleepunud lotoga kokku. Kuna me ikka kogu tõsidusega asja võtame, siis karjume Rooside Sõja vastuseid ka, lootuses, et ehk keegi meid kuuleb. Küsimus: Nimeta midagi, mida teed, kui sul on piinlik? Mida teie teeks? Mina punastaks, RoosaManna häbistaks (??) ja SaareNaiseRamm kukkus naerdes põrandale. Järgmisena võtame male käsile. Sealt edasine samm on maailma valitsemine, ilmselgelt. 

Hoolimata sellest, et me nii asjalikud oleme, tuleb vahepeal imelikke pilke. Tantsisme RoosaMannaga liikumisanduriga ukse ees ääretult graatsiliselt püüdes seda maagiliselt avada, kuid ainus mis saavutasime oli vist see, et administaatori arvates proovisime sisse murda. Oscarit meie koreograafia eest vist ei tule. Lisaks uuris W. pärast mu unenäo kuulamist, et mida ma suitsetan.. Kas te tahate öelda, et teie ei näe söömishäiretega kummitusi unes?!

Siiski siiski, asjalikkus on skoorinud viimasel nädalal kaks väga ilusat komplimenti. Ühe sõnul nägevat ma kätega väga atraktiivne välja ning teise sõnul ma muutuvat iga nädalaga põnevamaks. No kuulge, öelge nüüd et te ei oleks selle peale kõrvust tõstetud! Ego läks nii suureks, et tuli aken lahti teha.Teate, mis akna taga oli? Kevad! Täis värsket õhku, päikest, linnulaulu ning sinist taevast! Imeline aeg asjalikeks tegudeks.

Aasta tädirolli

Tädiks saamisest olen ma unistanud arvatavasti ajast kui mõistsin, et õe olemasolu selleks nii mõnegi eelise loob. Ma olin selleks valmis. Teadsin täpselt, milline tädi minust saab kui aeg peaks kätte jõudma. Fantastiline. Enneolematu. Vapustav. Minus põimuvad harmooniliselt Kunskmoori teadmised ning Pipi ettevõtlikus. Pollyanna optimism ja positiivsus ning Mary Poppinsi maagilisus.

Omavahel on ühendanud käed Karlssoni vembud ja Muumioru tegelaste siirus ning kokkuhoidmine. Olen kui kangelane!

..ja siis toetasin oma taguotsa voodiservale ning teki sisse mässitud pisike putukas asetati kätele. Vaprus minus kadus, julgus põgenes ning isegi Kunksmoorilikult krutskeid täis soeng hoidis esimest korda sajandite jooksul taltsalt end paigal. "Ükskõik mis, aga ära lase tal kukkuda. Ükskõik mis, aga ära lase tal kukkuda..."

Seal ta siis oli - nohises omaette ja aegajalt piilus, kes kõik teda tervitama on tulnud. Silmad kui merekivid, nina kui nööp. Kõik hoidsid hinge kinni ning imetlesid pisikest roosat Lepatriinut, kes isegi lõhnas roosalt! Pilk mõtlik ning tarkust täis suutis ta ühe vaatega justkui minu sisse näha, sõnagi lausumata õiged küsimused esitada. Olin koheselt muutunud. Olin tädi.

Sellest on nüüd aasta möödas. Silmad on ikka kui merekivikesed, nina kui nööp. Siiski oleme mõlemad muutunud ja uusi oskusi omandanud, sh õpetanud teineteist mitmekülgselt. Tema oskab "mää" öelda ja mina roosiliste tekkidega rääkida. Kõige raskemate eksamite ajal oli ta minu ~76cm pikk toetusklubi. Mina pakkusin talle oma pirne ja tema jagas lahkelt oma kamapalle, lausa kolme nendest! Nii targad ja andekad me olemegi - mõlemad ju ikkagist maoaastal sündinud.

Me õpime Lepatriinuga nii üksteist tundma kui ka veidrusi ja tarkusi käsikäes. Pole mina varem tädi olnud, temal on kellegi õelapseks olemises ka esmakogemus. Põnevust täis ning uus kogemus meie mõlema jaoks!

Teate, vahepeal on vaja elu mõistmiseks üheaastasega natukene suhelda ning tema vaatenurgast probleemidele läheneda. Takistused võivad küll kõrgemad tunduda, kuid alustalade nõrkused paistavad kergemini kätte.

Tema ongi see, kes teeb minust Pipi ja Kunksmoori, Karlssoni ja Pollyanna. Palju õnne sünnipäevaks Lepatriinu! Ja palju õnne mulle - olen üheaastane tädi!

Mis on edasiviiv jõud?

Mis on edasiviiv jõud? Usk? Lootus? Armastus? Ha, vale! Valevalevale!! Nüüd pakute nagunii, et tegelikult on selleks laiskus. Siiski-siiski, eksite jällegi! Edasiviiv jõud on... paanika. Hirm ja õud. Uskuge mind, ma proovisin ise järgi. 

Eelmisel nädalal leidis aset minu selle sessi viimne eksam. Kõikse raskem, 6EAP'd, meeletult materjali, detaile ning sada erinevat erinevat lähenemist, mis kõik olid lugedes häirivalt loogilised aga pärast neil vahet teha keeruline.
Kuna see kell kaks pidi aset leidma, siis masterplaan sisaldas samal hommikul enda kätega valmistatud konspekti viimset ülevaatust. Kell kaks on aga kaugel pärastlõunal, mis tähendab, et aega on öösärgi väel mööda elamist ringi tantsida, hommikusööki vaaritada, hea tahtmise juures jõuab isegi juuksepahmaka ära kuivatada. Lisaks õppimisele muidugi. Sest kella kaheni aega on. Eks?

Kell sai 12:00, mina istusin värskelt pesust tulnuna käteräti sisse keeratuna voodiserval, kõigutasin jalgu ning lugesin konspekti. Olin leheküljel nr 6. Lõpp oli natuke alla kahe tunni kaugusel. Silmanurgast paistis, et miskit vilksatas Harry* ekraanil. Suunasin uimaselt pilgu sinna ning itsitasin omaette, et no küll ma olen ikka tüübel** et kalendrisse eksamiaja 12:15 kirja panin. Natuke hirmus oli siiski ka - kui suudan lihtsa ülesande nagu ÕISist kellaaja kopeerimise mitterahuldavat sooritada, siis kuidas ma eksamiga peaks hakkama saama? Millmeetrine kahtluseuss minus siiski sundis mind õppeinfosüsteemist üle kontrollima, et ma vähemal kell kaks õigesse ruumi sisse vajuks.

Süda vajus varvastesse. Saapasäärde ei saanud, sest.. noh, mul ei olnud saapaid jalas, sokkidest rääkimata. ÕIS sekundeerimis mu kalendrile. Eksam: 16. jaanuar kell 12 läbi 15 minuti.

Käterätt nurka. Riided selga. Pastakas. Ükskõik mis, aga pastakas tuleb kaasa võtta. Ja olingi kodust väljas. Minu rõõmuks oli kogu Tartu nagu uisuväli ning õppehoone mäe otsas. Oleks aega olnud, oleks ehk kirunud. Tuiskasin eksamiruumi sisse nagu libahundid oleks mul kannul, viskasin jope hoo pealt nurka ning pastakat kramplikult kodus saati käes hoides viskasin esimesele etteantavale lehel allkirja, et ma ikka mina olen. Ma vähemalt loodan, et selle jaoks allkirja küsiti. Võibolla müüsin hinge maha? Juhendaja viipas, kuhu ma istuks ning ronisin üles lae alla ja vajusn Muusiku kõrvale istuma. Numbrid seinal näitasid 12:19. Pole paha. Tõmbasin eksamitöö ümbrikust välja ja kirjutasin oma nime peale. Noh, vähemalt seda ma mäletan! Success! Pärast esimese küsimuse kolmandat korda lugemist karjun sisimas enda peale, et nüüd ei ole aeg lolli mängida vaid kogu õpitu paberile laduda ning seepeale jõuab mulle ka kohale, mida minust tahetakse.

Valasin kõik oma hinge paberile ja pärast kümme minutit ühe küsimuse jõllitamist jõudsin järeldusele, et seda ma välja ei mõtle. Muidugi, ma tean täpselt kus see vastus on. Selle slideshow peal, mida ma eelmine õhtu ei lugenud.  Sest "homme vaatan selle üle, sest aega on kella kaheni." Karma, nagunii, selle-eest et ma eksamile hiljaks jäin. Mind kohutavalt häirib kui keegi loengusse hilineb ja ma tunnen meeletult kehvasti end, kui ise hilinen - ükskõik kui hea vabandus või põhjendus on. Eksamile hilinemine võrdub maailma lõpuga põhimõtteliselt.

Koju kõndides ei mõistnud ma ise ka, kuidas kohale jõudsin. Kuidas sai sellise libedaga mäest ÜLES JOOSTA? Isegi sirgel ja ühtlasel pinnal üliaeglaselt kõndimine ilma graatiliste piruettideta ning liigutusteta pole võimalik. Seega järeldus: Paanika paneb lendama!

* Jah, mu rüperaali nimi on Harry. Sest.. sõtse tahtis, et mul ka oma prints oleks ja William on teatavasti juba pereelu peal.  

** Palun öelge, et ma pole ainus kellele "tüübel" kõlab nagu sõimusõna. Täpselt nagu "churro" on kõlab kuidagi.. koletult. Samas on see "spagetikujuline pontsik" ju oh kui hea! Ning tüübel on ka hea kasulik, hoiab asju koos ja puha.