Kõik korraga.

Möödunud tööpäevadel tundsin, kuidas mind ümbritsenud keskkond ja seal olevad hingelised on mind vaimselt täiesti tühjaks tõmmanud nagu energiavampiirid. Iga hetk oli kellelgi midagi vaja, mille tõttu pöörduti minu poole. Üldises plaanis mul ei ole selle vastu midagi, kuid seekord sattus kõik ühele ajale. Kohustuslik pool tundi päevas vaid endale oli kadunud. Viimane õlekõrs murdis kaameli, teate ju. Invaliidistunud kõrbelooma roll sundis mind aga koju akusid laadima tulema. Pühapäev on käes, uus nädal võib alata! Jehuu!

Hoolimata sellest, oli mul seekord raske Tartus lahkuda. Minu õnnetuseks ei ole aga ma veel suutnud arendada oskust olla kahes kohas korraga. Nädala sees valdas mind sama nukrameelsus - lisaks paigale, kus tahtsin olla ja olin, oli ka teine koht, kus soovisin olla. Teiste poolseid süüdistusi ei tulnud, aga ma arvan, et nad ei ole kursis sellega, kui väga ma tahtsin seal tulla. Tahtsin, tõesti tahtsin. Kuid ennast lõhki rebida ka ei ole mõtet.

Homme on esmaspäev, esmaspäeval on kaheksa tundi järjest pedagoogilist suhtlemist. Jehuu! Pärast seda me suhtleme vaid pedagoogiliselt või ei suhtle enam üldse, üks kahest. Sain endale uue öökapiraamatu ka, "Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat". Ning see ei ole mitte niisama raamat, vaid see on härra Krulli autogrammiga!

Ma tean, mis juhtub, kui kui kapi pealt kukub alla lahtine pakk kakaod just selle koha peale, kus sina seisad. Jehuu! Praktika on toredam kui teooria.