final.doc

Kolisin hiljuti. Väikese toa asemel teisel pool jõge on nüüd suur suur hoone mäe otsas. Kaasüürnikke on ainult veidi liiga palju ja sageli tuleb selleks, et endale väike vaba nurgake leida, üpris palju ringi tatsata. Jah - ma elan nüüd raamatukogus! 

Olen terve selle nädala iga oma vaba hetke veetnud raamatukogus riiulite vahel lõputöid vorpides. Esmaspäeval oli väge lühike seal oldud aeg, sest siis käisin kogenenumate inimeste valvsa pilgu all andmetöötlust tegemas. Olen jõudnud ringiga jälle selleni, et naudin mõlema töö kirjutamist ning motivatsioonist jääb ülegi sageli. Ideid tuleb iga hetkega aina juurde. Juhendaja teab mind nüüdseks juba päris hästi ja ei vasta ühelegi mu kirjale koheselt, sest suure tõenäosusega saadan ma talle varsti veel mõne kirja, kus vastan oma küsimustele ise ning temale jääb vaid üle saata vastu "Jah.". Ise-küsin-ise-vastan toimib mu puhul hästi.
Kui motivatsioon tõesti otsa saab ning nii hale olla on, et ei oska enam sõnadessegi panna ja soojal maal kodutuks olemine tõsiseltvõetava plaanina tunduma hakkab, saab juhendajale alati enda paremaks väljendamiseks laule saata. Tavaliselt saadab mõne hea pala vastu.

 

Sel nädalal olen ka väga palju elulisi teadmisi juurde saanud. Kui teid ka natukene harida siis...
* Ei tasu statistikat teha enne, kui kõik andmed on ühes failis koos, sest vastasel juhul leiate end reede öösel 5 minutit enne südaööd ahastuses, et viimase tunni töö on lauslollus olnud.
* Raamatukogus olles lubab südametunnistus tunduvalt vabamalt šokolaadi süüa kui kodus. Kodus kõlab väike hääleke (mida saab küll suure koguse šokolaadiga vaigistada), et "Ah, mis sa sööd JÄLLE šokolaadi või?". Raamatukogus laulab sama hääleke, et "Aga aju vajab!"
* Raamatukogus ei ole viisakas ehmatusest laua alla vajuda, kui kolmandat päeva kuulatud instrumentaalmuusika playlistis järsku keegi laulma hakkab.
* Hämmastav, KUI kiiresti on võimalik ära unustada hingamine ning südametegevus Blue Screen of Death korral. Samuti ei tööta mõnda aega ajuosa, mis mäletab seda, kuidas iga kolme minuti tagant Ctrl + S vajutatud on. Ainus pulseeriv mõttekäik on "Kas ma salvestasin? Kas ma olen kunagi üldse salvestanud? Kas ma üldse tean, kuidas salvestada?!"

Kokkuvõtvalt aga olen nii tubli olnud, et vääriks medalit. Või lausa kahte! (Kes mind ikka kiidab kui mitte ise. Eriti kui üks juhendaja on lapsega kodus, teine läheb kohe välismaale ning kolmas mässab enda tööga. Aga nad kõik on ikkagi suurepärased!)

Ja need 10 vaba minutit minu päevast, mis ei kuulu lõputööde kirjutamisele jaguneb võrdselt hollandi keele ning lõpueksamiks õppimise vahel. Teisisõnu, ma nüüd oskan hollandi keeles öelda, et vahepeal kui ma üksi kodus olen, laman põrandal ja teesklen, et ma olen porgand (Soms, als ik alleen ben, lig ik op de grond en doe ik alsof ik een wortel ben) ning joonistan meretähe kujulisi neuroneid, mis teesklevad, et nad on rotisabadega põhjapõdrad. (Kui kunagi aega saan parandan oma joonistamisoskust!)