Kuidas mind pükstest kõige kiiremini välja saada?

Tikk-takk, tikk-takk... Tunnen puudust suurest ja raskest seinakellast, sest see lisaks praegusesse hetke nii mõnusat dramaatilisust. Kui ma oma eelmise sissekandega suutsin paarile lugejale jätta kogemata mulje, et kõik on vahva ja roosiline, siis ma väga vabandan selle vale eest, milles te siiani elama olete pidanud. Juuksed sorakil, keset kommipaberihunnikuid söön mina šokolaadi ja RoosaManna kühveldab kahvliga kooki ja mõtleme, et stressisöömine ei paista üldse niivõrd efektiivne olevat kui arvata võiks. Lisaks selgus, et tegelen ka stressijoomisega ehk minust läbi käiva tee kogus on oluliselt suurenenud. Doktor arvas, et kui ma "kaks-lauset-üks-kann-teed" elustiili jätkan, võin lõpetamiseks uusi neere ostma minna.

Praegu on üks nendest aegadest, kus absoluutselt kõik valesti kisub ja soov vaid oma kassiga rääkida on. Kui aega oleks istuks laua all ja väriseks aga.. aega ei ole. Mis siis valesti läheb? Näiteks - käisin jooksmas ning kuna ma teadsin (enda arvates) ideaalselt, kus ma olen, siis otsustasin lõigata veidi. Selgus, et mul ei ole õrna aimugi oma tegelikest koordinaatidest ja pean sihitult ekslema... kuni sain aru, et tegelikult olen ma siiski täpselt seal, kus ma arvasin end olevat. Jah, ma suutsin Tartus end ära eksitada samal ajal olles täpselt seal kus ma arvasin end olevat. Luurele minuga minna ei tasu.

Kuna lubasin RoosaMannale bussi vastu minna ajasin kodus teksad jalga ja istusin arvuti ette, et tütarlapsele oma progressist teada anda. Oluline info siiski, eksole. Tundsin reie tagaküljel mingit torget. Ikka juhtub. Liigutasin jalga ja...uus torge. Panin käe sellele kohale ja tundsin umbes herilase suurust ja kujulist liigutavat muhku. Hoia veel päev otsa aken lahti ja teksad tooli seljatoel. Kargasin pükstest välja kiiremini kui F1 mehaanikud boksipeatust teevad ning jõllitasin libaherilast, kes endale mu teksade sisse kodu ehitada tahtis. Välja näeb nagu... geneetiliselt muundatud parm aga kuna mu bioloog momendil lilledele laulmisega valgustamisega hõivatud on, siis ei saa määrata ka. 

Ajaloo huvides olgu öeldud, et ma olen varem ka sellisel kiirusel pükstest sõna otseses mõttes välja hüppand. (Põhjus samalaadne). Hea asi oli see, et ei saanud ei nõelata ega hammustada. Halb asi oli see, et seisin aluspesus keset õunaaeda ja keeldusin pükse jalga panemast.

Kodutööks tuleb artiklit analüüsida igast võimalikust asendist. Otsustasin sellega tegelema hakata ja avastasin, et minu püüdlused paberit võimalikult vähe kasutada on kiitust väärt - prindime kahepoolselt. Ma tahtsin tahma ka kokku hoida ja printisin vaid üle lehe selle välja... Mõte oli vähemalt tugev.

Võite arvata, kus ma sel joonisel paiknen