Karmavõlad

Viimase aja sündmusi arvestades (nii mõnegi kohta sobib fraas 'You're my torture with no end, I guess I could call you my 'eternal friend'.) olin veendunud, et oman karmavõlga. Lisaks sellele närve pole enam ollagi - piisab vaid sääsel vastu seina lennata, et ma karjatades ehmuks (kellele meeldis mind ämblikega terroriseerida, hetkel ei peaks te isegi mitte pingutama); pimedas toas üksi olek tekitab hirmujudinad; pisimagi veretilga nägemine suudab mind tunde üleval hoida öösiti ning kui ma lõpuks jäängi magama, siis on sealt verd tunduvalt suuremates kogustes. Elagu õudukad!

Tänapäeval on info leidmine inimestele üpriski kergeks tehtud, seega hakkasin uurima karmavõla kohta ning avastasin huvitavat materjali. Näiteks, et selle suurust ning omamist on võimalik välja arvutada. Tuleneb teooriast, et inimesed sünnivad pärast surma uuesti, uues elus on eelmise elu karmavõlg juhul kui see saadi. Uuestisünni aeg sõltub karmavõlast jne. Pikk jutt lühidalt, minu numbrite kohaselt karmavõlg puudub.

Arvutuste tulemusi kinnitas fakt, et ma leidsin postkastist plaadi, mida pole Eestis müügil. Enamgi veel, seda oli saada vaid LaFee kontserttuurilt. Ja mina oman seda albumit, jällegi - pühendusega! Jutt käib Marya Roxxi uuest plaadist "Payback time". Plaat, mille iga looga suudan ma end samastada.

Sellest hoolimata, ma küpsetan. Te kõik teate, mis see tähenda. (ma küpsetan kui vihane olen / mõelda tahan - toim.) Kes külla tuleks, see nälga ei jääks. Tegelikult oleks isegi valik.

Mulle öeldi eile, et karmavõlg on lihtsalt ilusam väljend, et mitte öelda "ma keeran asjad nässu". (Nagu "motivatsioonipuudus" on ilusam väljend laiskusele.) Kui üks teguviis viib hävingule, siis järelikult.. tuleb teha teisiti.

Minu esimesed valimised

"Poliitik on inimene, kes peab rääkima, mis hakkab juhtuma ning hiljem selgitama, miks seda ei juhtunud" oli kunagi geograafia tunnis tahvlil päevatsitaadiks. Üpriski tõele vastav, kas pole? Mäletan senimaani, kuidas üks poliitik ütles põhjenduseks väga ausalt "Aga see oli vaid valimislubadus."

Mart teeb "Mine valima!!!" kampaaniat. Võtsin kätte ning tegin isegi täna selle hääletuse ära. E-riik nagu meil on. Nõuka ajal anti esmakordsele valijale lilleke, mina sain ka täna - hiljem otsustasime, et valimiste päras - õie. Tegelikult on nendest valimistest täiesti kõrini. Teleka vaatamine - kuigi harrastan harva - on võimatu. TV3 ja Kanal2 näitavad valimisreklaami, ETV näitab saadet, kus sellest räägitakse.

Kampaaniad, millega oma erakonda reklaamitakse on muutunud koledaks. Postkast on ummistatud, internetis hüppavad pisikesed aknad lahti ning osadel "õnnelikel" oli lausa võimalus - minul mitte - saada sõnum otse poliitikult. Ma ei tea ühtegi saajat, kes rõõmustas.

Tegelikult tekkis mul reklaami nähes küsimus. Savisaar rõhutab ühes reklaamis lauset stiilis 'sallivus teist keelsete ja teist meelsete kodanike vastu'. Ansip on ju teist meelne, kuid teda ta ei salli, süüdistas isegi majanduse põhja laskmises. (Oh mõelda vaid kui osavad on meie poliitikud, suudavad hävitada kogu maailma majanduse. Vägev, kas pole?) Seega, ta käitumine ja reklaam ei ole eriti kooskõlas, või mis?

Rohkem ma ei kavatse poliitika teemal sõna võtta. Tõmban end kivi alla kerra ja ootan kuni see õudus lõppeb.

Metsistunud ja arvatavasti mõne gripi käes kannatavad sääsed, batuut koos teetassiga, päikesepõletus ning saun. Paljajalu tulikuumal maapinnal, kilomeeter kilomeetri järel.. Värskelt niidetud heina lõhn... Ei ole paremat kohta kui kodu! Siin hakkavad minu hommikud:

Viimastel päevadel on saanud põhiküsimuseks, miks ma üldse veel üritan. Postkasti todays fortune ütles, et pessimistid ei võida kunagi. Kas see kuulub ka pessimismi alla, kui ma tean, et pole enam mõtet end ogaraks rabeldeda ning tuult püüda ning annan alla? Paar korda on sellistel hetkedel minuga rääkima juhtutud. Mulle näidati, et on mõtet püüelda. Praegu ei ole ma jälle nii kindel. Ma olen võimatu, ma tean. Sisemine dilemma, sest samas ma keeldun uskumast, et elu on koletu ja jube ning raske.

Ma tahan revolutsiooni.