Eksperimentaalkulinaaria: Tere kevad!

Nüüdseks juba kaks etappi tagasi algas F1's uus hooaeg, mida sai traditsioonide kohaselt tähistatud porgandikoogiga. Olin sel aastal tohutult igav ning läksin täpselt sama teed, mis eelmisel aastal ehk porgandikook kohupiimaga.

Kuna vormeliga sai laiskust lubatud, siis otsustasin kevade vähemalt vastu võtta veidi mitte-nii-laisalt. Ehk siis sai tehtud terve lauatäis küpsiseid, mis... kutsume neid näiteks nimega "Tere kevad!".

Eelnevalt varuda:

300g võid

2 muna

1 munavalge
200 g suhkrut
500g jahu

1tl küpsetuspulbrit või söögisöödat

 sool

150 g tuhksuhkrut

vahukommid

sidrunimahl

kaunistamiseks värvid

Liivataigna tegemise juures ei ole mingeid erilisi nõkse või müsteeriume. Lisa osale jahust küpsetuspulber/söögisooda ning seejärel suhkur/sool/munad. Sega see pehme võiga ning lisa juurde ka ülejäänud jahu. Pane natukeseks ajaks jahedasse. Seejärel rulli üks suur vorst, kust lõikad küpsised. (Võib ka laiaks koogiks rullida lauale ning sealt klaasiga ümarad küpsised välja lõigata.) Küpseta ahjus kuni küpsised on valmis, st umbes 200C juures kuni 15 minutit. 

Lase küpsistel jahtuda (ära pane kuumi küpsiseid teineteise peale!). Valmista glasuur vahustades tuhksuhkur, sidrunimahl, munavalge. NB, suhkrukoguseid võib julgelt väiksemaks võtta! Teised ei kurtnud kuid minu meelest oleks võinud seda vähem olla.

 Kata küpsised glasuuriga. Tõsta vahukommid (a la 5 kaupa) 10-15 sekundiks mikrolaineahju. (Mina kasutasin suuri grillvahukomme, mis lõikasin pooleks) ning tõsta seejärel küpsisele. Vahukommid on mikrolaineahjust tulles üpriski kleepuvad ning seepärast tuleb need kiirelt küpsistele liigutada. Seejärel jääb üle vaid teha sallid / soengud / näod jms, korraks külmikusse ja kevad ongi käes!

Keegi kommenteeris, et nad olla oma olukorra kohta kuidagi natuke liiga õnnelikud. Aga... kes siis kevade saabumise üle ei oleks õnnelik?

Mandlisaaga: paranemine

Päev 1. Tõsine benhardiini tunne on – kui pead raputaks lendaks sülg väga kunstiliselt kahele poole laiali nagu filmis aegluubis olevas kaadris. Kuna kael on kange ja valus, siis pea raputamine kõne alla ei tule – sülanism jääb leiutamata. Enesetunne on nigel ning olen liiga väsinud ja nõrk, et kiruda end või arsti. Veedan päeva liikumatult diivanil olles, tuletan lapsepõlve meelde vaadates „Vaprad ja ilusad“. Ridge ja Brooke abiellusid, JÄLLE.

Päev 4. Kõik on paha ja kole. Rääkida ei saa ning luksumine on hulleim, mis juhtuda saab. Kuid seda vaid aevastuseni... Tahan liha. Tahan närida. Tahan midagi, mille söömine nõuaks minult rohkemat kui pea kuklasse lükkamist ning ootamist, kuni see alla vajub. Loodan, et mu arstil kukuvad käed küljest ära!! Üldiselt olen sama õnnetu kui hemofoob menstruatsiooni ajal.

Päev 5. Torkiv valu; rohu võtmine on hullem kui valu ise. Võõras number helistab – meeltesegaduses võtan vastu ja seejärel meenub, kuidas võõrad pole kursis faktiga, et ma telefonis vastu ei räägi. EMT on. Kähisen, et ma ikka ei taha nendega rääkida. „Aga äkki võib homme uuesti helistada?“. Ei, ei või. „Äkki siis neljapäeval?“. Ma ei tea, millal ma rääkida saan. „Ma siis helistan neljapäeval.“

Lõpetan õhtu ahistades sõpru: „Kas sa kuklit sõid? Kuidas oli? Moosiga? Päris vahukoor? Siuke pehme sai, millesse hambad sisse vajusid? Tahke? ..Mm...tahke.. “. Antibiootikum ajab juba üksnes lõhnaga südame pahaks.

Päev 6. Köögist leitud banaan tundub pehme ja aju jõuab kiirelt otsusele, et seda võib süüa. Mõeldud, tehtud, kahetsetud! Valus ning võtab poolteist tundi aega. Kirun oma kadunud mandleid maapõhja.

Juhendaja saadab kõigile kirja ning räägib tähtaegadest/plaanidest. Tsiteerin „Ta käis just mandliopil ning on taastumas, niiet teda tuleb praegu hoida, aga me teised võiksime vist selle võrra kiiremad olla.“ Teeme nüüd kõik koos „Awwww.“

Päev 8. Leiutan viisi, kuidas valuvabalt aevastada. Hea raha eest müün teadmise edasi. Või vahetan teadmise, kuidas valuvabalt haigutada, vastu. Lihaisu on kadunud, tahan jäätist. Šokolaadijäätist, kirsimoosiga. Ja karamellijäätist ja.... olen paradiisis. Söön karbitäie üksi ära, silm ka ei pilgu. Kassil ka mitte - jälgib hüpnotseeritult lusikat. Enesetunne on päris hea, toimetan mööda elamist ringi ja otsin tegevust. Sorteerin sokisahtli ära; mul on 12 sokki millel ei ole paarilist. Säh sulle sõbrapäeva. Kes mu sokke varastab, ah?! 

Päev 9. Homme saab antibiootikum läbi ja NÜÜD olen jõudnud faasi, kus see südant pahaks ei aja. Liigun  üle tahkele toidule, jäätisekarpi hoian jätkuvalt kapis, sest... jäätiseisu on!

Päev 11. Harjumusest katsun üpris sageli, kas mu mandlid on paistes. Ja siis meenub. Üldiselt on kael kuidagi naljakalt... tühi. Opp meenub veel vaid haigutamisel.

Kokkuvõte: Olen tõsiselt õnnelik, et mandlid tagasi ei kasva ning ma seda kõike uuesti läbi tegema ei pea. Kuid tegelikult ei olnud see midagi hullu - valuvaigistid töötavad ilusti, paranemine on üpris kiire. Ja kohalik tuimestus ei ole üldse nii hull kui see tundub - soovitan! 

Ajakirjanduse varjatud sõnumid?

Kõik, kes väidavad, et Eesti ajakirjandus on kasutu....ei oma arvatavasti ahju. Tule alustamiseks vägagi sobiv. Ja kui siis paar lehte vahelt ära võtta soojuse saamiseks..tuleb igasuguseid põnevaid pealkirju välja. Uue semestri alguse puhul olgu mainitud, et ka teistes olukordades tuleb kodutöö kasuks.