Ülevaade

Tulevase esmaspäeva seisuga on mu tutvusringkonnast lisaks minule laias laastus veel umbes viis inimest Eestis. Kõik ülejäänud on läinud suurde maailma, et seal tore olla, rikkaks saada.. ja et mulle postkaarte saatma hakata (hint-hint). Natuke nukker on see, et paljusid neid ei olnud võimalik enne äraminekut näha ja nüüd.. ei tea, millal järgmine kord näeb. Õnneks, elagu internet! Lisaks, kes mind isiklikult näha tahab - nüüd on teie võimalus!

Pealegi saan end lõbustada uue ilmakodanikuga - ja tema kaalub kõik õnnetused õnneks! Tädid peavad tavaliselt olema siuksed natukene imelikud ja lastele veidrusi õpetama, sest keegi peab ju emme-issi kasvatust ja õpetust tasakaalustama. Õnneks on Lepatriinu vanemad täpselt sama tublid kui mina imelik, seega saab kõike piisavalt. Lepatriinu ise muidugi juba naeratab eeskujulikult minu lollide naljade peale - tark laps, saab huumorist aru küll. (Siinkohal tuleb vist mainida, et LasseTheCat mjäugumine on ka paras komöödia, sest ka selle peale läksid suunurgad üles... Varsti võime kolmekesi teatrietendusega maailmaturneele minna - ja kõik saavad endale selliseid küüsi teha etendusel!).

 Vahepeal oli natukene vaheaega. Avastasin, et olen väga "kõik või mitte midagi" inimene. Suudan - enda arvates - üliedukalt funktsioneerida siis kui mul on 100 asja teha ja selleks nädal. Saan need tehtud, kohvikus istutud, trennis käidud. Andke mulle nädal ja kolm ülesannet ning ma jooksen totaalselt kokku omadega. Vaheaja masterplaan kraamida sahtleid, hollandi keelt õppida ning köögis kapitaalkoristus teha lõppes sellega, et ma ühe kapi ühe riiuli tegin korda. Tõele au andes arendasin ka oma joonistusoskust - oskan oivaliselt joonistada küürhaid, merihamstrit ning... vaala. Järgmine Michelangelo veel pole, kuid kaugel seegi enam on.

Käesolevast nädalast on ka jälle kool põhiteemaks. Kuigi loengud hakkasid alles neljapäeval suutsin mina - oskuslik nagu ma olen - koolistressis olla juba teisipäevaks. Nädala viimane päev hakkas kell kaheksa hommikul R'i (programmeerimiskeel ja tarkvara) praktikumiga, kus läbivaks heliks kogu ruumis oli "Ah-haa!". Oh kui vähe õnneks on vaja - vahepeal piisab lihtsalt komast või suurest algustähest! (Täpselt sama vähe on vaja meeleheiteks ning mustaks masenduseks). Lubasin pühalikult end hoida R'iga algusest peale joonel ning põhjalikult asjad selgeks teha. So far so good. 

Ühikas on muidu vaikus. Eelmised kolisid välja ja uued kolisid sisse. Nad on nüüdseks nii mitu korda oma toast juba välja tulnud, et olen suutnud nimed ära õppida JA neil vahet teha (kaks väga sarnast tütarlast väga sarnaste nimedega). Kolisid meile, kuna eelmises kohas ei suutnud nad laga ja lärmi enam taluda. Praeguse seisuga jääb mulje, et meie kooselust tuleb üks harmooniline kooslus! Neljapäeval olime SaareNaiseRammuga kahekesi korteris ning vaatasime Vene selgeltnägijaid ning sõime pähkleid. (Tudengielu - telekas näitab vaid TV3'e ning ka seda heli ja pildi mitteklappisega. Iluuisutamist oli keeruline vaadata - mitte keegi ei püsinud muusikas!).

Maagilise tudupüksid

Jõuludega sai sel aastal juba varakult algust tehtud. Nädal enne jõule käisime Mr.Holmes'iga tähistamas.. kõike, mida tähistada andis. Kokkuhoidlikult suutsime ühe päevaga ära tähistada nii aasta täitumise, jõulud, aastavahetuse, viimase kohtumise kui ka palju muud. Mina sõin šokolaadi-tšilli kooki ja mõtlesin, et ainus mis kõike paremaks saaks teha on lumi. Kohvikust väljudes visati pilve pealt ämbriga vett alla. Noh, vähemalt sadas midagigi.

Päkapikud olid sel aastal usinamad kui viimastel kordadel. Siiski ei ole ma kindel, kas neid mõjutas minu laitmatu käitumine aasta jooksul (sai ju ikkagi kaks kraadi ülikoolist kätte saadud ja üldse perfektsuse musternäidis oldud), minu tugev vihje ukse külge riputatud susside näol või fakt, et detsembris sai palju haige oldud ning neil hakkas minust lihtsalt hale. Aga no on ju tore sussi seest midagi hommikuti leida.

Pärisjõulude ajal pidin tunnistama jõuluvana piilumisoskusi. Kiri talle kõigi mu soovidega jäi küll postitamata, kuid mõned soovid said tuttavatele öeldud - ehk keegi jookseb habemikule otsa kuskil. Jõuluõhtul kaktuse (jah, kaktuse. Meil oli jõulude puhul ehitud kaktus) all ei paistnud ükski pakk välja selline nagu taat oleks mu soovi kätte saanud. Egas midagi, ostan ise endale uue hambaharja. Siiski siiski.. suutis jõuluvana mulle toimetada midagi sellist, millest ma kellelegi ei rääkinud, kuid mida siiski soovisin - uued tudupüksid! Mis veelgi olulisem.. need on maagilised! Pikad ja punaste triipudega ning iga kord neid kandes tunnen end kui superkangelane, kes suudab kõigega hakkama saada. Suudaks vallutada kõik, suudaks kõik ENE köited pähe õppida, kitarri ilma kuulamata ära häälestada ning kassile ussirohtu anda ilma turvameetmeid kasutusele võtmata. Kogu asja negatiivne pool on aga see, et efekt kaob pükste jalast võtmisega... Mis tähendab seda, et kui te näete üht veidrikku tudupükstega linnas ringi jalutamas siis teadke, et mul on suur missioon, mille edukaks kordaminekuks on vaja natukene võluväge. 

Kuna tudupüksid niipalju energiat ja motivatsiooni annavad, siis võite ette kujutada, kui keerukaks on muutunud magama jäämine. Otsustasin enda peal rakendada sama meetodit, mis imikuid aitab - muusikatoosi kuulamine. Minu uhke kassikujuline toos mängib Cats muusikalist tuntud "Memory" lugu. Esimene öö, nii kui olin selle mängima pannud, tõusis SassTheCat üles ning istus selg sirgu kuni pala läbi sai. Seejärel viskas uuesti küllili ja norskas nagu poleks midagi juhtunud. Ei teagi, kas teda häiris või mõjub kassidele "Memory" kui hümn, mille ajal tuleb alati püsti seista, kätt südamel hoida ja mõelda pisar silmas kui kallis kodu ikka on.

Tegelikult jõuab aastavahetus varsti kätte. Kui mõnda aega tagasi olin arvamusel, et ei tea kas vahetada üldse aastat - praegunegi ju päris kõbus veel - siis nüüdseks olen jõudnud arvamusele, et läheb vahetusse küll. Püüdsin Loorat meelitada minuga koos uusaastalubadusi tegema, kuid tema inimeseks hakkamise plaanist kaugemale ei jõudnud. Küll ma talle veel mingeid ühiseid üritusi ja tegevusi suudan pähe määrida. Head uut - et uuel aastal jõuaks rohkem plaane tegudeks!

"Minu Amsterdam", M.Roose

Olen oma elu jooksul Hollandis viibinud häbiväärselt vähe aega – küll piisavalt, et teha üks lumesõda, eksida ära talvevõlumaale ning pettuda vahvliputkas – kuid siiski vähe. Sellest hoolimata tunnen siiski selle riigi vastu sooje tundeid ning pean teda omaks. Olgu see siis sõprade, keelearmastuse või kanalite pärast, kuid kui Hollandit mainitakse, tunnen alati seda tunnet nagu keegi räägiks millestki minule nii olulisest, minu omast, minu Hollandist.

Seepärast otsustasin ka „Minu Amsterdam“ läbi lugeda. Vajusin hilisõhtul oma aurava teetassiga patjade keskele ning hakkasin lugema. Esimesed lehed olid täpselt see, mis ma kartsin: tüdruk kohtab poissi, tüdruk armub poissi, tüdruk kolib poisi juurde ja kirjutab sellest raamatu. Tore on, aga Holland on liiga põnev riik selleks, et temast vaid suhteraamatut kirjutada. Lisaks, kui armudraamat tahaks, vaataks seebikat. Turtsusin omaette kui torisev siil ning lappasin raamatu lõpust pilte. Ootamatult ei vaadanudki sealt vastu vaid äsjaarmunute enesepildid, ei ühtegi kommentaari välismaa mehe ilu kohta... vaid kõik käis Amsterdami kohta. Lõpetasin siilitsemise ja hakkasin uuesti lugema.

Margot Roose ütleb ise raamatu tutvustuses, et see ei ole metsik seiklusraamat vaid turvaline lugemine. Tegelikult leiavad sealt endale meelepärast kõik – kes tahab põnevust ja kes vaimustub turvalisusest. Autor annab suurepäraselt edasi hollandlaste mentaliteeti olles üheaegselt teejuhiks nii turistile kui asjaarmastajale. Järjest tulevad esitlusele kõik olulisemad ning vähemolulisemad teemad - suurimad kivid saavad ümber pööratud ning väiksematele teeviit juurde pandud.

Ainult selle vahega, et hollandlased tambivad kõik juurviljad ühtlaseks seguks ja laotavad peale praetud peekoni- või sardellitükke. Esmapilgul searokka või beebitoitu meenutavad hautised maitsevad paremini, kui välimuse järgi võiks eeldada. Samas eelistab enamik normaalse hambumusega inimesi siiski pearoogi, mille koostisosad on silmaga eristatavad. Aga ärge arvake, et neid tambitud toite ilma retseptita tehakse! Hollandis käib ka söögitegemine rangelt reeglite järgi. /lk.130/

 Lisaks käib autor mööda riiki ringi ja torgib ning urgitseb kus vaid saab, eks ikka selle nimel, et saada parem ülevaade millised reeglite rägastikud ja mõttekeerdkäigud tegelikult Euroopa pikima rahva sees toimuvad. Roose ei räägi kõrvaltvaatajana vaid teeb justkui hull teadlane kõik katsed enda peal läbi. Uskuge mind, see on üks põnev territoorium ning arvan, et Püha Graali ehk selle tõelise hollandlase leidmiseks oleks vaja veel viit raamatut. Vähemalt. Algus on aga paljulubav – suunab mõtlema, arutlema, analüüsima... Mis juhtub, kui visata klaas lihtsalt põrandale? Kas selles võib olla tõesti midagi loovat? Kas on olemas see üks ja suur võimas väärtushinnang, millest KÕIK peavad kinni hoidma? Paratamatult süvenes minus arvamus, et hollandlased on millelegi olulisele jälile jõudnud, mida muu maailm veel ei tea. Ütlevad nad ju isegi, et „As a final touch, God created the Dutch“ (Viimase lihvina, jumal lõi hollandlased).

"Ühel hommikul Jasperi korterisse sisenedes märkan, et peremees istub vannitoas maas. Hämara ruumi luksulikul marmorpõrandal vedelevad peeglikillud ja ta ise lahistab kõige selle segaduse keskel nutta. Kükitan murelikult Jasperi kõrvale ja küsin, milles asi. Ta ei vasta mitu minutit. Minu peast kihutavad läbi kõige hirmsamad kahtlused. Kõige tõenäolisem tundub variant, et Jasper on lihtsalt hulluks läinud." /lk. 243/

Teosest käib läbi lugematult hulgal inimesi – eks neid ole Hollandis üpris suur arv ka, peabki paljudest kirjutama – kes kõik on millegi poolest eriliselt.. tavalised. Ajakirjandus ütleb kuulsuste kohta, kes teevad midagi väga tavalist ja teistele igapäevast, et nad on nagu lihtinimesed. Nii on ka selle raamatu tegelastega – jäädes tavaliseks on nad suutnud teha midagi nii erinevat. Nad suudavad üheaegselt olla nii hullumeelsed kui normaalsed (eks raamatu nimes on ka mainitud et normaalne on piisavalt hull), murelikud kui rõõmsad. Ning mis kõige olulisem, nad on inspireerivad!

Krapsan ka püsti ja näen hirmsat vaeva, et ühel uisul stabiilsust leida. Tunnen, kuidas südame ümber hirmust pitsitab, sest pole mingit kahtlust, et Jani vanadusest kõhetu keha kohe mu silme all maha prantsatab. Mu paanika kasvab veelgi, kui meenutan, et tal oli paar aasta tagasi tehispuusa paigaldamise operatsioon. Enne, kui jõuan päästeoperatsiooniga alustada, kohendab Jan silmilevajunud mütsi, lehvitab ja liitub uisutajate vooluga. Tema liigutustes pole enam jälgegi vanainimese kohmakusest – enesekindlate tõugetega kaob tuttav hallikas kampsun silmist. /lk.250/

Raamatu nimi on küll „Minu Amsterdam“ kuid vabalt oleks võinud seda täiendada Chalice’ilt laenatud sõnadega „mu inimesed minu inspiratsioon". Sest just see on kaante vahele saanud – tema Amsterdam, tema inimesed, tema inspiratsioon...