Kes teid õhtul magama laulab?

Päike paistab, ilm on ilus, mina jõuan silmatõmblemise saatel töölt koju... ja toakaaslane tervitab mind kutsikasilmade ning tahvli šokolaadiga. Ilmselgelt ei tähenda see midagi head. Kalkuleerin korra, mida ta teha võis - vaimusilmas jõuan juba ette kujutada, et arvatavasti lõhkus mu teejoomisämbri (tuntud ka kui Size Matters teetass) ära. No on põrsas, eksole! Saan pahaseks, mõtlen karistuse välja... ja siis lülitub teine ajuosa ka tööle ja hakkan arvutama tõenäosust, et ta hoopiski tahab midagi mu käest. Mu viimast leiba endale? Mu ainepunkte?! Et ma ta kreeka keele eksamile läheks tema eest? Ma olen talle ju rääkinud, et see, et ma tal õppida aitan, ei tähenda, et ma oskan.. Naeran mõttes enda üle, et no kui paranoiline saab olla... ning jõuan tõdemuseni, et matemaatikas olen ma kehv ning tõenäosust välja arvutada ei suutnudki.

Selle aja peale on minu segaduses nägu väljastanud signaali lisateabe vajalikkusest. "Ma vaatasin, et sa oled meie tuba koristanud....(see oli tolmune ja ma vältisin õppimist) .. ja tegelikult oli minu kord seda teha (meil on korrad või?), sest eelmine kord koristasid sina ja nüüd pidin mida seda tegema (meil on toakoristusel süsteem või!?) ja siis ma mõtlesin, et mu südametunnistus rahu saaks tõin sulle šokolaadi." Aitäh! Su südametunnistus ei mõju mu rannavormile hästi, kuid edaspidi sarnastes olukordades võiks ta mulle hoopis pähklišokolaadi tuua. Üldiselt, poleks vaja olnud, aga ega tagasi ka ei anna. Nii et meil on toas koristusgraafik, mida ma olen enese teadmata ideaalselt (kuni pühapäevani) järginud. Osav. Inimene õpib ikka iga päev. Praegu valas Toakaaslane minu kaks minutit tagasi keedetud vee kõik kraanikausist alla, et endale teevett teha. Jõudsin kööki täpselt hävitustööde lõpuks. Ma eeldan, et siit tuleb uus šokolaad.

Tegelikult aga kutsuti mind peole. Juhhei, mul oleks nagu sotsiaalelu! Tütarlaps korraldab noormehele enda pool sünnipäevapeo, et viimane ei peaks pärast läbu koristama. Vaatan kiirelt koordinaadid üle ning avastan, et pidu toimub ühikas... minu toa kohal. Kuna meie üleval elavad inimesed jätavad õhtuti oma bowlingut mängivad ja koorilaule harjutavad dinosaurused sageli üksi koju, plaanin kindlasti seda ilmaimet vaatama minna.

Eile õhtul... tuli ülemiselt korruselt jälle und segavaid helisid. Logisin siis helesinisesse portaali ning minu rõõmuks oli tütarlaps netis. Tegin vestlusega vaikselt algust ja sujuvalt jõudsin küsimuseni, et kas tema elab nimetatud boksis. Jaa, elab küll.
- "Oh kui põnev! Aga äkki saaks laulmist natuke vaiksemaks võtta?"
-- Kus sa siis elad, et sa kuuled?! 

- "Täpselt teie all."
Mind ei usuta. Tema toakaaslane karjub samal ajal "Mismõttes keegi kuuleb meid?! Kuulab pealt või?! KUS ta elab?!". Arutavad sel ja muudelgi teemadel, mina pajatan aga läbi interneeduse edasi, kuidas nad eelmisel õhtul jube usinasti... puidulihviga mööda põrandat sõitsid? Keeldun uskumast, et see põrandapühkimine oli. Tütarlaps küsib üle, kas ma olen ikka kindel, et ma nende all elan. Teen mõned matemaatilised arvutused (nii olukorra ilustamise mõttes, matemaatikat ma ikka veel ei oska) ning jään oma arvamuse juurde. Lõpuks mainin, et "Kus kulgeb kuu" laul tuli neil päris hästi välja tegelikult ning see oligi võtmesõna - mind jäädakse uskuma ja lubatakse vaiksemad olla. Oldi ka. Mõnikord mulle täitsa meeldib, et neid kuulda on. Näiteks ükskord oli öösel pikk kitarrikontsert. Mul und ei olnud, sättisin end teetassiga voodisse ja nautisin koduses luksuses privaatkontserti.

Ööd on siin mustad

See on nüüd see koht, kus ma avalikult tunnistan, et sel semestril sai ainepunktidega liiale mindud ning mu uhked plaanid ei lähe täpselt nii nagu mina oma ilusa ajuga ette kujutasin. Et uuringutulemus kõigest vaatluse põhjal ei oleks öeldud, siis minu "stressidektektor" töötab viimasel ajal üpris usinasti - stress liiga suureks läheb hakkab vasak silm tõmblema. J ütles küll, et ma olla ju maailma parim koormuse kannataja, kuid see lause töötas tõmbluse vastu lühikest aega. Lugesin kuskilt, et silmatiki vastu aitab huulte torutamine, häälekalt nina kaudu õhu hingamine ning silmade kiire pilgutamine (internetitarkus, teie teenistuses!). Parima tulemuse saamiseks otsustasin kõike korraga proovida. Toakaaslane astus ootamatult sisse ja lahkus umbes sama kiiresti.. Kuna tõmblus on ikka korraliku aktiivsusega siis... selle jätkudes peaks päevane kalorikadu kolmekordistatud olema, summer here I come!

Egas ma siis üksi stressa, loomulikult, seltsis segasem! SassTheCat tutvus imelise pisikese Lepatriinuga ja... ilma pikemalt mõtlemata otsustas, et sellest sõprusest asja ei saa, sest see on kõige kohutavam päev tema elus ning midagi nii jubedat kui Lepatriinu tema ei oskaks oma hullemates unenägudes ka ette kujutada. Proovisin oma karvasele sõbrale selgitada, et praegu on tegelikult lust ja lillepidu, sest ei tirita sabast ega joonistata vildikatega triipe juurde, kuid Lepatriinu lükkas hirmutamistroonilt nii ilutulestiku kui tolmuimeja. Isegi LasseTheCat tundus sõbralik kui suur hunnik vatti Lepatriinu kõrval. Õhtul puges neljajalgne mulle kaissu ja vaatas oma suurte hirmunud silmadega otsa justkui anudes, et ma teda kaitseks. Õel kassiomanik nagu ma olen, hakkasin loomulikult vaatama parasjagu sarja "Baby Daddy" - õnneks oli SassTheCat nurrudes juba vorsti ja kassikrõbinaid unes nägema hakanud selleks ajaks, kui imik ekraanile ilmus ning kass pääses järjekordsest traumast.

Õnneks aitavad stressi vähendada pisikesed asjad.. või noh, mis pisikesed, siuksed 200x200cm suuruses asjad. Sain ootamatult suuuuuure teki oma imepisikesse voodisse - ma ei teagi, kumb õnnelikum oli, kas mina või kass. Keerasin teki viis korda enda ümber ja kujutasin ette, et jäin pilve sisse kinni. Kass oli targem ja soojal kevadõhtul sellist lisakuumust endale ei tekitanud - tema lihtsalt kõndis edasi-tagasi nurrudes kuni lõpuks sellili viskas ja käpad taeva poole sirutas. Praeguse plaani kohaselt 18. aprill saan ma seda nautida ka ja voodist välja ei tule!

Ülevaade

Tulevase esmaspäeva seisuga on mu tutvusringkonnast lisaks minule laias laastus veel umbes viis inimest Eestis. Kõik ülejäänud on läinud suurde maailma, et seal tore olla, rikkaks saada.. ja et mulle postkaarte saatma hakata (hint-hint). Natuke nukker on see, et paljusid neid ei olnud võimalik enne äraminekut näha ja nüüd.. ei tea, millal järgmine kord näeb. Õnneks, elagu internet! Lisaks, kes mind isiklikult näha tahab - nüüd on teie võimalus!

Pealegi saan end lõbustada uue ilmakodanikuga - ja tema kaalub kõik õnnetused õnneks! Tädid peavad tavaliselt olema siuksed natukene imelikud ja lastele veidrusi õpetama, sest keegi peab ju emme-issi kasvatust ja õpetust tasakaalustama. Õnneks on Lepatriinu vanemad täpselt sama tublid kui mina imelik, seega saab kõike piisavalt. Lepatriinu ise muidugi juba naeratab eeskujulikult minu lollide naljade peale - tark laps, saab huumorist aru küll. (Siinkohal tuleb vist mainida, et LasseTheCat mjäugumine on ka paras komöödia, sest ka selle peale läksid suunurgad üles... Varsti võime kolmekesi teatrietendusega maailmaturneele minna - ja kõik saavad endale selliseid küüsi teha etendusel!).

 Vahepeal oli natukene vaheaega. Avastasin, et olen väga "kõik või mitte midagi" inimene. Suudan - enda arvates - üliedukalt funktsioneerida siis kui mul on 100 asja teha ja selleks nädal. Saan need tehtud, kohvikus istutud, trennis käidud. Andke mulle nädal ja kolm ülesannet ning ma jooksen totaalselt kokku omadega. Vaheaja masterplaan kraamida sahtleid, hollandi keelt õppida ning köögis kapitaalkoristus teha lõppes sellega, et ma ühe kapi ühe riiuli tegin korda. Tõele au andes arendasin ka oma joonistusoskust - oskan oivaliselt joonistada küürhaid, merihamstrit ning... vaala. Järgmine Michelangelo veel pole, kuid kaugel seegi enam on.

Käesolevast nädalast on ka jälle kool põhiteemaks. Kuigi loengud hakkasid alles neljapäeval suutsin mina - oskuslik nagu ma olen - koolistressis olla juba teisipäevaks. Nädala viimane päev hakkas kell kaheksa hommikul R'i (programmeerimiskeel ja tarkvara) praktikumiga, kus läbivaks heliks kogu ruumis oli "Ah-haa!". Oh kui vähe õnneks on vaja - vahepeal piisab lihtsalt komast või suurest algustähest! (Täpselt sama vähe on vaja meeleheiteks ning mustaks masenduseks). Lubasin pühalikult end hoida R'iga algusest peale joonel ning põhjalikult asjad selgeks teha. So far so good. 

Ühikas on muidu vaikus. Eelmised kolisid välja ja uued kolisid sisse. Nad on nüüdseks nii mitu korda oma toast juba välja tulnud, et olen suutnud nimed ära õppida JA neil vahet teha (kaks väga sarnast tütarlast väga sarnaste nimedega). Kolisid meile, kuna eelmises kohas ei suutnud nad laga ja lärmi enam taluda. Praeguse seisuga jääb mulje, et meie kooselust tuleb üks harmooniline kooslus! Neljapäeval olime SaareNaiseRammuga kahekesi korteris ning vaatasime Vene selgeltnägijaid ning sõime pähkleid. (Tudengielu - telekas näitab vaid TV3'e ning ka seda heli ja pildi mitteklappisega. Iluuisutamist oli keeruline vaadata - mitte keegi ei püsinud muusikas!).