Kuidas olla rahulik nagu kurk

Keset vestlust hõiskas herr Wolverine oma lemmikfraasi "Relax", mille peale mina teda vaid altkulmu põrnitsema jäin. Enda sisimas püüdsin kustutada lahvatavat leeki, mis soovitas talle tooliga äsada. Ma ei kavatsenudki pakkuda talle seda rahuldust, et tunnistan avalikult, kuidas tema naelapea pihta tabas. Ja noh, eks mööblist oli ka kahju.

Kuna ma tean, et aegajalt pingesse tõmbun ja ülemõtlemist harrastan, siis mind häirib, kui keegi sellest aru saab. Sest ma tahaks ka fun ja chill ja relax olla. Enamgi veel, ma olen meeletult tööd teinud endaga selles osas ja olen praeguse progressiga rahul - suudan vooluga kaasa minna, ei tõmbu krampi ja ei jää kuskile kinni oma mõtetega. Seda enam tekitavad sellekohased kommentaarid trötsi. Dustfingeri soovitus - mis mul siiani kuklas istub - go with the flow (mine vooluga kaasa) -  tekitas minus pikalt ainult mõtteid sellest, kuidas vaid surnud kalad voolguga kaasa lähevad. Nüüdseks olen Kalapoeg Nemot näinud ja tean hoovustest ja seal sõitvatest elukatest hoopis rohkem. Herr Wolverinei lause mõju viitas ilmselgelt sellele, et arenguruumi veel on.

Eksponeerimine on aga teatavasti teaduslikult tõestatud tehnika ning nii ka selles olukorras. Nüüd on tema "relax" pigem meeletuletus mulle sellest, et ma oma emotsioonidele korra pilgu peale viskaks. Üks sügav hingetõmme ning võin südamerahuga öelda, et olen cool as a cucumber. Sest olen ka. Enamgi veel - kaob ära ka vajadus pilguheiteks, sest miskit pole üle keenud. Mina ei saa altkulmu põrnitsemisest enneaegseid kortse, mööbel jääb ühte tükki ning tema teab (arvatavasti) sisimas, et tal korraks õigus oli ja võib egotseda. Või mõtleb ta kurkidest. Egas mina tema ajju ju ei näe.

Ma vaimustun inimestest, kes suudavad õige närvi minus üles leida ning sellele parajalt pinget panna. Olgu see nende poolt teadvustatud tegevus või mitte. See on siiski kõrgeim matemaatika, sest kui pinget liiga palju saab, käib krõps ja minu ilus närvike näeb välja nagu ta oleks pesumasinas väga vale režiimi kätte sattunud. Sel korral sai surve aga grammitäpsusega asetatud. Just nii palju, et mu mugav tasakaal kõikuma lüüa ning meeldivalt mõnus kaos tekitada. Ning kaos on kõige alus - muutuste, võimaluste, unistuste, loomiste, energia.. Kaos aitab kaotada piirde ja piirid.

Ning kui piirid on kadunud jääb alles vaid vabadus. Ma olen valmis astuma kuristikku koos kõikide oma hirmudega ning ootan kõike, mis sealt vastu tuleb. See on hämmastav, mida inimene võib teha ning korda saata, kui usub endasse. Sain uue hingamise oma lõputöö kirjutamiseks; sain kindla veendumuse, kuidas ma oma lõpetamist tähistan (flirt selle ideega tahab järjest enam kireks muutuda); naudingu teadmisest, et ma ei tea, mida tulevik toob. Olin siiani pläterdanud vaid lombis ning sundinud end unustama seda, et kuskil on suur ja sügav sinine meri, mille laineharjadel sõita või mille niiskesse haardesse end usaldada uurimaks seal peituvat elu. Nüüd aga sain varbad sinna sisse pista ning enam mind seal eemale hoida ei saa. See on imeline tunne, kui sa avastad, et suudad end üllatada.

Kuuseokastega arstil

Hommik. Ärkasin üles selle peale, et lärm tahtis kõrvakuulmist ära võtta ning tunne on täpselt selline nagu väga suured mutid prooviks läbi põranda sisse murda. Igaks juhuks surusin küüned voodi sisse, sest kui põrand nüüd alt ära kaob siis lootsin, et voodi vähemalt otse alla kukub. Kell näitas napilt pärast kaheksat. Niipalju siis sellest kirjast, et lärmakaid töid enne kella üheksat ei teostata. Palun selgitage mulle, millises dimensioonis radika peksmine raudtoruga ei kvalifitseeru "mürarikka töö" alla. Hiljem selgus, et RoosaManna olla täpselt sama teinud ja ka voodist kinni hoidnud. Nii et võtke teatavas, külla tulete vaadake kõigepealt, ega me korrus allpool ei hängi.

Kuna uusaastaks sai Lallaga lubatud endast rohkem hoolida, siis oli päeva põhiülesanne arsti juures ära käia. Tahtsin omanda mingit korralikumat ülevaadet, et mis värk siis ikkagi on ja millele ma tegelikult allergiline olen. Viimati said testid tehtud siis, kui ma vaevalt üle lauaääre nägin ja Mootorratturi Hiiri Marsil vaatasin (mis on halb näide, sest seda ma vaatasin veel põhikoolis ka), nii et nüüd oli täitsa õige aeg kordustestiks.
Teadsin täpselt, kus arst on, kuid igaks juhuks vaatasin kaarti pealt veel kõige lühema tee ka üle. Mõeldud, tehtud. Seadsin sammud varakult juba sinna, hüppasin korra paljundusest läbi ja tatsasin õndsalt läbi linna. Poole pealt otsustasin oma otseteele veel ühe lühenduse sisse teha ja... noh, eks sealt kõik see allamäge läkski. Tee ei jõudnud sinna kuhu pidi jõudma. Tegin uue katse arstile lähemale pääseda ja... tee sai lihtsalt otsa. Aega oli viis minutit. Jooksin üle põllu ja..jõudsin kuusehekini. Egas midagi, ringiga minekuks enam aega polnud ja surusin end jõuga läbi heki. Natuke veel jooksmist mööda teeäärt ning lõpuks oligi kliinik silmapiiril. Vähemalt ei pidanud inimesed muretsema, sest jooksin Psühhiaatriakliiniku poole ja mitte sealt eemale.

Arsti juures oli tore. Esimese poole minutiga pandi mulle diagnoos ära. Kiire värk, pole midagi öelda. See, et minu tähelepanekute järgi mul selle konkreetse haiguse jaoks enamik sümptomid puudusid arsti väga palju ei kõigutanud. Ehk teisisõnu - kogu mu elu on vale olnud ning ma ei ole allergiline mitte millelegi, lihtsalt palju stressi ja ilmastik. Seletasin uuesti, mis mul mureks ja... kästi rohkem kreemitada vaid. Lõpuks sai arst aru, et minuga lihtne pole ja nii kergelt minust lahti ei saa - ja oli hambad risti nõus testima ka. Korra pakkus välja, et helistaksin tulemuste saamiseks, kuid otsustas jube kiiresti ümber e-kirjade kasuks. Kaval lüke, mine tea mida ma telefonis küsima hakkan.
Teel koju korjasin viimased kuuseokkad juustest välja..  

"Motiiv", O.Saar

SaareNaiseRamm ei mahu oma tuppa enam äragi, sest laenutas kogu raamatukogu lõputöö jaoks välja. Ausalt, pole mõtet minna niipea miskit otsima, kõik on siin. Ma siis lappasin enamik neist läbi ja võin uhkusega teatada, et jõulud võivad tulla - sobilik luuletus on mul olemas. Kui mul nüüd jääks vaid meelde, et seal pole mitte ülased vaid siilid.. Igatahes, hakkasin juba eile ise vaikselt luuletama - nimelt polevat mitte ühtegi head majakaga luuletust ning SaareNaiseRamm oli täitsa nördinud. Ilusad ja head nagu me RoosaMannaga oleme, panime kohe paar rida paika - eemal paistab majakas, mere peal on kajakas, vana mees see sajatas, tokiga ta lajatas... Meile teadmata põhjustel see ei sobivat. Kõrged standardid mõnel, mis teha.

Olivia Saare "Vihmavarjude vikeraar" ramatust aga jäi silma luuletus, mida käisin lugesin ette kõigile, kes vähegi kuulata suvatsesid / kel põgenemisvõimalus puudus. Teie peate kahjuks ise lugema, aga kui soovite võite mind külla kutsuda, küll ma loen! 

Motiiv

Olivia Saar

Rannas on tormiga

adrut ja prahti,

tuul peksab paate

lautritest lahti,

tuul rebib puruks

ämblikulõngu,

ninna lööb lainete

 soolakat hõngu.

Soolakat hõngu,

mis õhus ja meeles,

linnud karjuvad

mõistmatus keeles.

Meiegi keel on mõistmatu tihti,

räägime mööda, ei pidet, ei sihti,

sõnu kui sõklu puistame õhku,

peidame ennast sõnadepõhku.

Sõnadepõhku. Ja adrut ja prahti

tormiga peksab randadest lahti.

Kõik, mis on kergem,

see minema ujub,

homme kõik kenasti

edasi sujub.