Kirjutamismuusika

Juba bakatöid kirjutasin muusika saatel. Mul oli kindel instrumentaalmuusika nimekiri koostatud, mida kuulasin hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. See oli see, mis mulle kirjutamismentaliteedi tõi, mis inspireeris ja toetas. 

Kord raamatukogus, olles kolm päeva jutti täpselt sama instrumentaalmuusika playlisti kuulanud...tardusin ootamatult ning paanika võttis võimust. Vaatasin ehmunult ringi, kas teised ka segaduses on, kuid neil ei kõikunud juuksekarv ka peas mitte. Siis sain aru - salamahti oli minu nimekirja hiilnud sõnadega lauluke, mis lihtsalt eelnevatel päevadel (kahtlastel põhjustel)  ei olnud mängituks osutunud. Ääretult hirmus kui üks moment keegi järsku klappidest laulma hakkab ilma, et sa seda vähematki ootaks. 

Olen avastanud, et muusikat saab jagada kaheks. On kirjutamismuusika ja mittekirjutamise muusika. Straussi ja Vivaldi lood on imelised näited esimesse kategooriasse kuuluvatest paladest. Strauss peab arvatavasti mul tänusõnade alla lausa minema, kuna on niivõrd sagedane kaaslane ja suur abimees töö valmimisel. Oht on, et kui keegi mind nüüd kontserdile viib ja seal Straussi mängitakse, on etenduse lõppedes minul üks lõputöö valmis kirjutatud. Beethoven on see-eest aga 50-50, näiteks tema seitsmes sümfoonia ei sobi kohe mitte üldse ja tekitab hoopis tahtmise ülikooli lahkumisavaldus anda. Üheksas sümfoonia aga sobib. Heaks valikuks on veel näiteks Luigi Boccherini - Menuet Celebre, mis toob paratamatult minul esile kaasakõikumise. (Kui näete raamatukogus kedagi õõtsumas, tulge öelge tere!). 

Siis on need popplood, mis tehtud klassikalisemaks. Näiteks Vitamin String Quartet on esitanud mitmeid lugusid enda võtmes. Mul on nimekirjas millegipärast kõik Coldplay omad. Selles vallas minu vaieldamatu lemmik on aga Jon Schmidt - "Love Story Meets Viva la Vida" - isa tegi lapsele, sest too jumaldas mõlemat lugu. Meil Eestis on ka tegelikult koosseis, kes suudab imelisi helisid produtseerida, mille saatel paar lehekülge valmis vorpida - C-Jam oma plaadiga X.

Selle aasta kirjutamismuusika ongi olnud põhiliselt Strauss ja Vivaldi. Ning muusik, keda tutvustati mulle alles kuu aega tagasi ning kelle kohta wikipedia ütleb, et stiil on "ambient, IDM, downtempo, electrogaze, chillwave", midaiganes need siis tähendama peaks. Tycho ning tema plaat "Awake" on aga ääretult mõnus kirjutamismuusika. Samas, selle plaadi pealt esimene ehk nimilugu ei sobi selleks üldsegi mitte. Teiselt plaadilt Adrift see-eest sobib... Ning loodushelid - äiksetormid on paremad kui linnulaul näiteks. Keeruline on see värk igatahes ma ütlen.

Ah, et kuhu jäävad sõnadega lood? On ÜKS selline ka. Vägilaste "Hobusemäng" - paned selle peale, kuulad korra-kaks ära ja tekib ka energia, tahtmine ning motivatsioon kirjutada. See on nö käimatõmbamise muusika. Aga mitte kirjutamise taustaks.

Ja siis on mõned laulud, mis panevad SaareNaiseRammu vaid ohkama "Oh appi, mitte jälle...", kui ma söögitegemise taustaks "I say disco, you say party! Disco disco - party party" laulan. Mingil kahtlasel põhjusel ta ei võta kunagi vedu, et "party party" õigel hetkel laulda. Olen veendnud, et põhjus peitub selles, et ta pole veel mu koreograafiat sellele näinud.

Käsitöö: informatiivne veiniklaas

Viimastel päevadel olen väga käsitöölainel olnud, sest see tõmbab lõputööstressi alla (pluss hädasti oli vaja paar projekti lõpetada). Sellega aga meenus, et paar ideed on täitsa jagamata.  Põhiliselt seepärast, et Lalla polnud oma sünnipäevakinki IKKA VEEL kätte saanud ja ma keeldusin üllatust rikkumast. Nüüd on aga üle antud ja võib teistele ka näidata. 

Ta kunagi kurtis, et oma isiklik Big Joe/Carl jt on puudu tema elust ning pärast seda ei olnud mul enam palju mõelda vaja, ainult tegutseda!

Tegemine on ülilihtne, ilmselgelt. Vaja läheb veiniklaasi ning miskit, mis jääks klaasi külge. Leida pea igast käsitööpoest. Minu kasutuses olnu tuli pärast ahju toppida ja lasta tal seal 150C juurs istuda 30 minutit. Kui ta vajaliku aja ära olnud on, ärge kohe välja võtke - tal hea soe olnud seal, ehmatab end katki äkki jaheda käes. Tehke uks lahti ja las jahtub ise.  Ning valmis ta (pesemiskindlalt) ongi! 

Parim tähelepanek, mis selle kohta tulnud on, ütles, et "Mida rohkem [veini/mahla/vett] juua, seda paremaks päev läheb". Mis ilmselgelt vastab tõele.

 Sõber tahis sünnipäevaks konjakiklaase, tegin ühele ka sellise peale siis. Ta on neid klaase korduvalt kasutanud, kuid suutnud alati vähemalt ühe karpi jätta. Eile, kui pilti palusin saatis ta ka pildi tekstivabadest ning oli segaduses, et miks ma just seda tahan, mis pildil pole. Ja siis selgus, et oi näe - ühel on tekst peal. Tore ju, kui veebruaris saadud kingitus aprillis ka veel üllatada suudab.

Kuidas olla rahulik nagu kurk

Keset vestlust hõiskas herr Wolverine oma lemmikfraasi "Relax", mille peale mina teda vaid altkulmu põrnitsema jäin. Enda sisimas püüdsin kustutada lahvatavat leeki, mis soovitas talle tooliga äsada. Ma ei kavatsenudki pakkuda talle seda rahuldust, et tunnistan avalikult, kuidas tema naelapea pihta tabas. Ja noh, eks mööblist oli ka kahju.

Kuna ma tean, et aegajalt pingesse tõmbun ja ülemõtlemist harrastan, siis mind häirib, kui keegi sellest aru saab. Sest ma tahaks ka fun ja chill ja relax olla. Enamgi veel, ma olen meeletult tööd teinud endaga selles osas ja olen praeguse progressiga rahul - suudan vooluga kaasa minna, ei tõmbu krampi ja ei jää kuskile kinni oma mõtetega. Seda enam tekitavad sellekohased kommentaarid trötsi. Dustfingeri soovitus - mis mul siiani kuklas istub - go with the flow (mine vooluga kaasa) -  tekitas minus pikalt ainult mõtteid sellest, kuidas vaid surnud kalad voolguga kaasa lähevad. Nüüdseks olen Kalapoeg Nemot näinud ja tean hoovustest ja seal sõitvatest elukatest hoopis rohkem. Herr Wolverinei lause mõju viitas ilmselgelt sellele, et arenguruumi veel on.

Eksponeerimine on aga teatavasti teaduslikult tõestatud tehnika ning nii ka selles olukorras. Nüüd on tema "relax" pigem meeletuletus mulle sellest, et ma oma emotsioonidele korra pilgu peale viskaks. Üks sügav hingetõmme ning võin südamerahuga öelda, et olen cool as a cucumber. Sest olen ka. Enamgi veel - kaob ära ka vajadus pilguheiteks, sest miskit pole üle keenud. Mina ei saa altkulmu põrnitsemisest enneaegseid kortse, mööbel jääb ühte tükki ning tema teab (arvatavasti) sisimas, et tal korraks õigus oli ja võib egotseda. Või mõtleb ta kurkidest. Egas mina tema ajju ju ei näe.

Ma vaimustun inimestest, kes suudavad õige närvi minus üles leida ning sellele parajalt pinget panna. Olgu see nende poolt teadvustatud tegevus või mitte. See on siiski kõrgeim matemaatika, sest kui pinget liiga palju saab, käib krõps ja minu ilus närvike näeb välja nagu ta oleks pesumasinas väga vale režiimi kätte sattunud. Sel korral sai surve aga grammitäpsusega asetatud. Just nii palju, et mu mugav tasakaal kõikuma lüüa ning meeldivalt mõnus kaos tekitada. Ning kaos on kõige alus - muutuste, võimaluste, unistuste, loomiste, energia.. Kaos aitab kaotada piirde ja piirid.

Ning kui piirid on kadunud jääb alles vaid vabadus. Ma olen valmis astuma kuristikku koos kõikide oma hirmudega ning ootan kõike, mis sealt vastu tuleb. See on hämmastav, mida inimene võib teha ning korda saata, kui usub endasse. Sain uue hingamise oma lõputöö kirjutamiseks; sain kindla veendumuse, kuidas ma oma lõpetamist tähistan (flirt selle ideega tahab järjest enam kireks muutuda); naudingu teadmisest, et ma ei tea, mida tulevik toob. Olin siiani pläterdanud vaid lombis ning sundinud end unustama seda, et kuskil on suur ja sügav sinine meri, mille laineharjadel sõita või mille niiskesse haardesse end usaldada uurimaks seal peituvat elu. Nüüd aga sain varbad sinna sisse pista ning enam mind seal eemale hoida ei saa. See on imeline tunne, kui sa avastad, et suudad end üllatada.