Ma olen või(t)matu.

Hockney töid vaadates jõudsin järeldusele, et elu on täpselt nagu kiirtee - lõppkokkuvõttes sõidab igaüks omas tempos, mida teised siiski reguleerivad osaliselt ning teeb oma tõlgenduse liiklusmärkidest, millest möödub - neid kas järgides või ei. Sattusin Hockney töid lähemalt uurima seoses ühe kodutööga. Saame jälle kirjutada pool lehekülge arvamust mõne kunstniku kohta. Minu silmis ääretult keeruline. Mulle kas meeldib maal või ei. Kõik. Ma ei oska pikalt heietada teemal, mis on selle kunstniku head ja halvad küljed ning mida mina teeks tema maalides teistmoodi. Usaldaks iseennast rohkem ei peaks ma seda tööd ka hommikul kell viis tegema.

Eile öösel ühikasse jõudes valdas mind, õppejõud Kadajase väljendit kasutades, suur tume pilv. See oli kummaline, sest terve õhtu olin ma kõigisse süstinud positiivset mõtlemist ning säranud nagu häiriv lambipirn. Nii mitmedki küsisid, kas ma olen juba joobunud. Oh ei, this was just one of those nights. Seega pilve tulek oli üllatav endalegi.

Nüüd istun siin, kõõlun jälle aknal ning vaatan, mida pilv tegema hakkab. Näpud ümber teetassi. Oh kui ta vaid teaks, mida endas sisaldab, ta oleks ääretult pettunud. Proovides ise rakendada mõttelaadi mida eile levitasin siis... päikesetõus oli ääretult ilus!

Kaktuseokkad.

Täna oli vormel. Seoses kaablite jms puudumisega ei ole ma veel ikka suuteline ühikas seda vaatama, seega kutsusin end külla telekaga tuttavale. Peaks mainima, et seltskond tegi küllaltki igavavõitu etapi põnevaks. Lisaks sellele, Ferrari sai LÕPUKS punkti ning tänu Nakajima katkestamisele lükkus etapp, kus keegi ei katkestanud jälle kaugemale minevikku. Enne lõppu ärkas mu pisike sõber üles, seega, mis oli lõppskoor (peale selle, et Button oli esimene, Vettel teine ja kolmas koht anti ka välja) ma ei tea -> me polnud teineteist kaua näinud seega meil oli palju, mida pajatada.

Lisaks sellele tärkasid mu istutatud kaktustel okkad! Sellised "võtad-luubi-uurid-paar-minutit-näed-okast" okkad. Küll kasvavad.
Kevad oma Päikesega jõudis jälle minuni, kõnnin keep-smile peas nagu tarvitaks köhasiirupit. (Mida ma ka tarvitan.) Ehk on see tänu mu pisikesele sõbrale; ehk on see tänu nädalavahetusele; ehk tänu keset Tartu kesklinna saadud kallistusele. Ma ei hakka põhjust otsima, ma parem naudin.

Pealegi, õppejõud näeb mu hinge õpimapis ning hindab selle hea hindega, mis tähendab mulle ämblikuvaba elu. Juhhei!

Eks ma olin isegi üllatunud, kui ärkasin enne äratuskella. Seda põhjusel, et kaks kolmkümmend istusin öösärgiga veel köögis kollasel toolil ning närisin hüpoteetilist leiba, püüdes sellega vältida toakaaslase äratamist siseorganite väljaköhimisega. Kella kolmeks ei olnud olukord veel rõõmsamaid toone võtnud. Hommikul multimeedia praksis polnud väsimust, polnud köha. Ma olin nagu kala vees (ehk oli sobiv teema? Vähemalt ei olnud CSS. "CSS on lihtne, tuleb ainult muuta oma mõtteid ja nägemust maailmast." ), hoolimata sellest, et programm iga kümne minuti tagant otsustas end kokku pakkida. Õppejõud ütles, et ma salvestagu oma töö iga minuti tagant. Ma tahtsin talle seda meelde tuletada, kui tema programm kokku jooksis.