Hambatriloogia ehk kuidas ma tarkusehambast ilma jäin

Olen maailma parim tädi. Et Lepatriinu ei peaks üksi hammaste tulekuga silmitsi seisma, otsustasin ka hamba kasvatada. Oleme ühtekad - selle erinevusega, et mina maksan suure hunniku raha, et hammas välja tõmmata... Olen üks nendest vähestest, kellele looduse poolt vaid kolm kaasa on antud. Esimesed kaks (alumised) eputasid juba varases nooruses, viimane ilmutas huvi alles nüüd.

Igatahes, tõmbamised siis. Esimese - all paremal  - tõmbamine hakkas kell kaks. Mõned minutid enne kella kolme kilkas arst, et ahha, kätte saime! Üks hoidis pead kinni, teine sikutas. TUND. AEGA. JUTTI. Üpris õõvastav. Hamba alumine osa oli konksuga minu sees kinni ja keeldus lahkumast. Võtsin ta koju kaasa, et teistele näidata miuke friik ma olen.

Teine  - all vasakul - tuli välja kordades kiiremini. Kuid kuna minul oli vägagi meeles eelmine kord siis.. Lühidalt öeldes arst tegi lõike, tõmbas välja ja ütles, et õmbleme siis kinni ka. Mille peale mina pingelangusest graatsiliselt pildi taskusse panin. Egas midagi, natuke nuuskpiiritust ja võisime jätkata. Enne äraminekut uurisin, et ehk saaks hamba ka kaasa. "Hamba? Kaasa? Me tavaliselt ei paku nendele, kes pildi tasku panevad....". Demonstreerisin mitte ümber vajumist ning lubasin pühalikult koju ilusti jõuda püstises asendis - mindi ja otsiti mu hammas üles. 

Kolmanda - üleval paremal - jaoks olin ma nii närvis, et sõbrad tegi juba ennustusi, kas ma panen pildi tasku või ei. MJ lubas tulla ja minuga koos koju jalutada kui vajadus peaks olema. Preili Sportlane ootas põnevusega, kas ma olen pärast natuke hamster või ei. Minul igatahes oli kindel plaan.

Samm 1. Informeerin, et isegi kui pildi tasku panen, tahan hammast tagasi saada.

Samm 2. Küsida tuimestussüstile tuimestust.

Samm 3. Mitte panna pilt taskusse.

Tegelikult oleks pidanud plaan sisaldama ka vastust küsimusele "Mida teha, kui lasen arsti ukse taga korduvalt kella ja mitte keegi ei tule lukustatud ust avama?". Ilmselgelt ei aitand see mu paanikale eriti kaasa. Pärast viit minutit kellahelistamist võtsin juba telefoni välja (ja oi kui ahvatlev oli seitsme tuule poole joosta!), kuid just siis avati uks. Istusin tooli ja värisesin hullemini kui haavaleht tornaados. Arst uuris, mis siis täna plaanis on ka. Andsin olukorrast ülevaate ja ähvardasin pilti tasku panna aga hammast tahan tagasi. Öeldi, et kui tahan siis loomulikult saan - enamus inimesi ei soovivat hambast mitte midagi kuulda. Kuna see etapp nii edukas oli plaanisin ka järgmise sammu ette võtta. Tuimestusele tuimestust? Ametlikult ma seda ei saanud, kuid härra hambaarst suutis nii rahulikult ja mõistvalt minuga rääkida, et ma tõmbasin lausa tooli seest oma küüned välja. Tegi süsti, tegi kaks... ja mina ei saanud arugi, et midagi tehti. Vat see on tase. Ja siis läks see täpselt samamoodi nagu sõtse lapsepõlves mul logisevaid hambaid "vaatas vaid". "Ma vaatan, kas tuimestus on mõjuma hakkand, surun natuke.... ma korra proovin teda keerata..... nii, hoia seda lappi pool tundi peal ja siis võid ära võtta, siin on infoleht kuidas haava hooldada, kohe pakime hamba ära su jaoks." Oot-oot-oot, mida? Kuidas te ta ära pakite, kui ta veel minu sees on? Tõmbate mulle koti pähe?! Ja siis nägin oma ilusat hambakest laual ning tundsin veremaitset suus. Jah, tuimestuse mõjuma hakkamist ootsin ka kauem kui hamba väljatõmbamine kestis. Ukse taga ootasin ka kauem kui hamba väljatõmbamine kestis. Otseselt ei öeldud, et parim võimalik hammas väljatõmbamiseks ja ma meditsiiniime olen, kuid ega sellest puudu ka miskit jäänud.

J'le eelnevalt hoiatatud ning lubatud viietunnine vinguviiuli soolokontsert jäi ära. Istusin voodis ja vaatasin sarju päev otsa. Mõnus. Kordus mandlioperatsioonist õpitu, et vampiiri minust ei saa kuna veremaitse ajab südame pahaks.

Olen oma tarkusehambad lasknud kõik ühel mehel välja tõmmata (Robert Luht) ja nautinud seda meeletult. Noh, nii palju kui tarkusehammaste väljatõmbamist üldse võimalik nautida on. Oleks neid veel või kasvaks nad tagasi... läheks jälle tema juurde.

Draamat saab siis kui ise teed

Nüüd kui ühikas on kõik rahumeelsed elanikud, selgus, et minust on saanud see kõikse suurem intrigant. Raske kohe kui draamaga nii ära harjunud, eksole. 

Kokkkan mina siis rahumeelselt köögis endale süüa. Või noh.. panin leiva taldrikule, leivale juustu peale ja lükkasin mikrokasse. Enam tervislikumaks minna ei saagi! Sõidab minu taldrik koos leivaga rõõmsalt sooja käes ringiratast ja ootamatult käib krõks. Egas ma eriti sellele keskendunud, meil köögis niigi sahtlid tulevad iseneesest lahti (poltergeist, ilmselgelt!) ja seega pisikesed krõpsuvad hääled mind eriti ei kõiguta... kuni võtsin oma toidu ahjust välja. Kui mikrolaineahju sai pandud üks taldrik siis välja tuli sealt neid juba kaks. Naersin  omaette, et kui keegi teine mu asju ei lõhu siis pean ise seda tegema ja läksin Preili Sportlasele näitama, kui kunstiliselt see katki on. Talle ka meeldis.

Siis ärkas minus aga intrigant. Sammusin otsustavalt RoosaManna tuppa ja küsisin surmtõsiselt, kas tema koristas täna. "Jah, koritasin küll.". Kas tema lõhkus minu taldriku ära? "Milline see sinu oma on?". Just, mitte "ei mina ei ole ühtegi taldrikut lõhkunud" vaid milline see sinu oma on... Näitan selle jäänuseid. RoosaManna tunnistab hardalt, kuidas tema pani selle ainult kuivatusresti pealt ära sahtlisse väga hoolikalt ja.... ja siis ei suuda mina enam vastu pidada ja hakkan naerma. Tema saab õnneks või kahjuks aru, et tegelikult ei ole asjad hoopis nii nagu ta korraks arvas.  Nii et nüüd on järgi testitud - SaareNaiseRamm on siiski kergeusklikum kui RoosaManna.

Nii me siin siis elame. Naerame kohati liiga kõvasti ja liiga palju, vaatame Preili Sportlasega youtube'ist õpetusi kuidas ühe käega kätekõverdusi teha ja õpime. Hullumoodi. Tore on. Mõnusalt tore. :) 

Tähelepanu, valmis olla.. koolistress!

Sõtse informeeris mind eile, et tema ilus kalender andis teada peatselt algavast koolistressist. Vaid loetud päevad - 20 september 14:01 jõuabki juba kohale. Kirjutasin endale tunniplaani üles, et ei tuleks ootamatult. Paratamatult tekib aga hirmuvärin sest... olukord saab hullemaks minna?!

Eile oli tegelikult lihtsalt üks nendest päevadest, kus kõik veab viltu. (Hoiatus, ma loetlen enamus nüüd üles!) Proovid või mitte. Käisime Lallaga päevasel kontserdil - me oleme siiski  nii vanad juba, et õhtul enam pittu ei jõua. Suutsin oma sukad pärast 20 minutit kandmist vastu puutooli lõhki tõmmata. Oligi juba pikk eluiga, eks?

Õhtul loengusse tormates olin just uksest välja jõudnud kui meenus, et tassike teed on kapil valmis, kuid joomata. Egas midagi, valasin termosesse ja võtsin kaasa. Väljas oli loomulikult suvi. Kuna loeng toimus arvutiklassis keerasin kaane kõvasti kinni - juhuks kui kobakäpp minus ärkab ning ma klaviatuuri marineerida üritan näiteks. Kange mulgi naine nagu ma olen siis sai kinni keeratud ikka nii, et... enam lahti ei tule. Plaanisin juba kõrvalboksi minna ja Härra Jõule pisar silmis kurta "Ole hää, keera mu termos lahti" aga.. see kõlas liiga absurdse ja otsitud vabandusena, et poiste tuppa sisse vajuda. Sel momendil ei tulnud mul muidugi meelde, et Preili Sportlane seitsme härja rammuga on. Higimull otsa ees ja näppudelt nahk maas, kuid lahti ma ta lõpuks keerasin. Enam iial kinni ei pane! Oma jõuga tuleb ikka ettevaatlik olla. 

Jõudsin mina mõelda, et sellega mu õnnetustejada lõppeb kuid... oh kuidas ma eksisin. Avastasin, et mu tunniplaan on täiesti võssa. Jälle. Olin suutnud ühe aine osalemistingimusi valesti lugeda ning... tegelikult ma seda vist võtta ei saa vist (kuna ma ei saanud sellele õigeaegselt registreerida, ei saanud võtta teist ainet kus kohad läksid nagu soojad saiad ning sealt saadav praktiline pool on eeldus aines osalemiseks). Mina muidugi olin selle aine nimel loobunud juba teistest loengutest ja neid enam tagasi ei saa (sest puudumine on lubatud vaid 4h, mis minul nüüd liitudes ammu ületatud oleks). Nii toriseva ja turtsuvana ei ole ma end ikka väga kaua näinud... kui üldse.

Itipoistele kirjutasin ka ja küsisin nõu nende käest. Mu kiri oli stiilis "olen loll, minu jaoks sobivat op-süsteemi juhendit ei ole ning ühegi teise juhendi järgi ei suutnud ka asja tööle saada". Sain vastu kirja stiilis "kasutage mõne teise op-süsteemi juhendit". Gee, thanks. Thanks SOO helpful.

Unes nägin, et käisin Lalla juures grupilisel tööintervjuul, mida viidi läbi kuskil pimedas ühe imepisikese aknaga keldris. Lisaks kanti seda netis üle ja ma suutsin end täiesti naerualuseks teha. Minust sai internetikuulsus. Lalla pärast karjus mu peale et, kuidas ma ometi julgen tööintervjuul selliseid asju rääkida?! Minul ei olnud õrna aimugi, mis ma ütlesin. Hiljem selgus, et küsimusele "Kuidas suhtute asjade tegemisse, mis teile ei meeldi?" vastasin mina, et mulle ei meeldi teha asju, mis mulle ei meeldi. Polnud aktsepteeritav vastus.

Ja noh, loomulikult oli piim vanaks läinud ja suutsin ingveri asemel tee sisse küüslaugusoola panna. Ei soovita. 

Aga õnneks ei ole kõik lootusetu. Preili Sportlane on minu uus jooksukaaslane (mul on jooksukaaslane!!) ning õppejõud, ütles (käisin täna kurtmas) et eks ma tulgu esimesse loengusse kohale ja siis vaatame, mis must saab ja mida kaardid näitavad mu tuleviku kohta (korvi ei antud, seega lootust on positiivsele lahendusele!) Lisaks nägin täna Miri, kes tuletas meelde, et ta mulle laimikoogi võlgu on.