Ämblik sõidab jänest

Täna kodukodust läbi lompide bussijaama silgates püüdsin välja arvutada, millal ma viimati sellest peatusest bussiga läksin. Ammu. Bussis selgus, et ikka väga ammu, sest piletihinda oli tõstetud - mõtlesin omaette, et no siukse raha eest võiks juba tsirkust ja muud meelelahutust saada. 

Kuna olen vanaks jäänud ning ei suuda enam liikuvas transpordis lugeda ilma, et mul süda pahaks läheks otsustasin ühes pikemas peatuses aega kasulikult kasutada ning otsisin oma konspekti üles. Jaa... introspektiivsete meetodite asemele tuli biheiviorism ja laulvad madratsid enureesiga lastele ja... huvitav mis kell on?

Lapsepõlvest saati on mul komme kanda kella "teistpidi" kui tavalised inimesed. Ehk siis pean aja nägemiseks peopesa üles keerama. Mis ajamasin näitas ma teada ei saanud. See-eest olen kursis, mis tunne on omada südamerabandust. Minu jope varukas istus ämblik. TARANTEL! Ah, et neid ei ole Eestis? Rääkige seda talle. Pealegi, mina olen oma elu jooksul näinud päris mitut tarantlit ning kõiki kodumaa pinnalt lahkumata. Mul on fotosüüdistusi! Siiski, on olemas õhkõrn võimalus, et see ei olnud tarantel vaid miskit.. muu ämbulikuline. Ma rõhutan: õhkõrn! 

Jõllitasime siis ämblikuga tõtt. Tema pruunikat värvi ning 8 suure jala ning miljoni silmaga, mina näost valge nagu esimene lumi. Kui väliselt nägin välja kui vana rahu ise, siis kõik organid ja libled minus olid täielikus paanikas.

Seejärel kukkusin rahmima nagu oleks trance-üritusel ning proovisin temast lahti saada. Tuleb välja, et kui sul on ämblikuga sama tooni seelik, on teda päris raske üles leida. Ta lihtsalt... kadus. Haihtus. Mis tähendab, et ta võib südamerahuga mul hetkel jopetaskus või kotis jalad taeva poole lamada ning minu üle naermisest krampe saada. Ja minul ei ole õrna aimugi. 

Õnneks sisaldab homne eksam ka foobiate teemat, katsetasin enda peal kõik õpitu läbi kuni lõpuks mu sisemine floora ja fauna ka rahunes. Tunne, et ta oma kaheksa koivaga mul seljas trambib ei ole aga kadunud. Noh, nüüd ma vähemalt tean, miks piletihinda tõsteti - kui ikka sõitjale koduloom kaasa antakse siis see ongi kallis lõbu.

Edit: Õnneks on maailmas mõni ämblik, kes mulle kõhedust ei tekita.