Kodustatud potilill.

Eile ühikasse jõudes oli toakaaslase esimene lause mulle "Merili, sa hakkad mind vihkama." Kujutasin juba ette, et ta räägib mulle järgnevalt loo, kuidas ta kogemata mu riidekapi põlema pani või moosipurgiga mu padjahunnikusse komistas. Põhjuseks oli aga hoopiski midagi muud - talle kingiti pisike ripats - pet plant. Mis teisisõnu on imetilluke taim (kaktus) pisikeses purgis mida saab kaelas/mobiili küljes kanda kuni see suuremaks kasvab ja siis potti istutada. How cool is that?

Genereerisime õelaid ideid, kuidas saada endale veel selliseid. Või kuidas saada mulle selline, sest Maria ei väsi meelde tuletamast, et temal on Strenght täiesti olemas.

Kogu tänane päev on olnud tore, enamgi kui tore. Seminar õppejõud Tiiu Kadajasega tekitas kerge nostalgia eelmise semestri teemadel, kus sai käidud tema loetud aines. Tundsin end kui kala vees, seda märgati. Nõustamine ning sellega seotud sobib mulle. Etendasime Katriniga ka ühe pisikese nõustamisseansi, mis läks lõpuks ääretult keeruliseks ka õppejõule. (Keerukuses ma olen osav.) Kuid ta jäi ääretult rahule, meie jäime rahule, teised osalejad jäid rahule.
Wilde pubi kõrval olevas raamatupoes on tühjendusmüük, hinnad -40%. Veetsin seal enam kui tund. Mina raamatupoes = pankrott. Oh, raamatupood! Minu nõrkus.
Kui jääl tormamine kuuluks olümpiakavva, oleks Eestil medalilootust, minu näol. "Varu piisavalt aega," nad ütlesid. Mida mina tegin? Läksin 7 minutit hiljem kui tavaliselt. Jõudsin! Ning päeva lause autor on Maria: "Ja kes meist nüüd blond on?".

Teate, ma alustan vist homset ka kohviga.