"Naisi ei takista isegi mitte loogika."

Osav nagu ma olen, keetsin täna jälle supi kokku. Seekord mitte paprika oma nagu eelmisel korral vaid supikeetmine oli rohkem eksperimentaalkulinaaria vallast. Sisaldas porgandit, kartulit ja juustu. Vähemalt nendes kolmes komponendis olen kindel. Lisaks hulpis seal mingeid seeni, (vist) bambuselaadset ning mingit rohelist kaunalist ka. Senimaani pole toidumürgitusega haiglasse sattunud. Õhtul pandi mind jällegi kokkama, mõtlesin et valmistan siis pannkooke, et saaks hävitada kapis oleva maasikamoosi enne kui see elama hakkab ning ära põgeneb. Just-in-case stiilis vaatasin netist retsepti. Esimesena komistasin selliste otsa, kus kurdeti et pannkoogid tõstavad pärast ümberkeeramist ääred üles. Naersin omaette, et ega see siis maitset ei riku. Hea kujutlusvõime nagu mul on, kujutasin ette pannkooke mis pannil kausiks muutuvad. Oma silmaga sellist asja näinud ju polnud. Vähemalt mitte kuni ma ise täna neid küpsetama kukkusin. Täitsa kausid tulid.

Rääkides esmakordsetest nägemistest, siis ma nägin jaaniussi. Enamgi veel, ma nägin viit pimedas helendavat jaaniussi ja olen nüüdseks arvamusel, et kasside ja okasnotsude kõrval on nad ühed lahedaimad olevused.

Üldiselt on aga kõik tore. Sünnipäev koos õige päeva, eel- ning järelpidudega oli super. Viimased kusjuures ei ole veel üldsegi läbi. Aasta tagasi sellises olukorras muretsesin end ogaraks teades, et rõõm ei saa kesta igavesti. Nüüd aga naudin hetke. Teotahe ja motivatsioon on teooriast edasi arendatud ning praktika on täies hoos. Ma pole küll oma võimete piirides kindel, kuid mul on tunne, et neid ei olegi. KISS (<-- vaata eelmist postitust -toim.) reegel on ikka ääretult kasulik järgida. Oleks keegi mulle varem öelnud, et 20 on niivõrd äge, oleks ma mõne aasta vahele jätnud.