Suvepuhkus piiri taga

Ma armastan Soomet. Soomlasi ka. Nii lihtne see ongi. Soome nimi inglise keeles peaks olema Funland mitte Finland. Soomlastel on ilusad autod ja lagrits, salmiakki ja haikala nimega Mussuka (tõlkes „Tupsu“). Lisaks sellele on neil tsillišokolaadi ja välikäimlad, millel on valgusfoor küljes ning liiklusmärgipostid, millel on ääretult palju erinevaid silte. Kõik kahes keeles seejuures. Mainimata ei saa jätta ka metrood, kus uhavad ringi punased rongid ning diagonaalselt sõitev lift.

Olen tagasi. Koos tšillisokolaadi ja lagritsa ning salmiakki ja kividega. Reis ise algas Tallinnas happe käes ligunedes (see mis pilvede vahelt alla sadas ei olnud kohe kindlasti vihm). Edasine oli siiski paljutõotav, esimese plaastri pidin endale kinnitama alles laevas (sest ma hammustasin endal vere välja) ning minu puhul on see suur saavutus. Kui jalge alt kadus vesi, mis eraldas jalgu kindlast pinnast võtsime suuna turu poole, kus uuesti istuda paati. Sellega uhasime loomaaeda, kus polnud küll okassiga kuid olid tiiger, mis oli kordades suurem kui mu köögilaud ning karu, kes sõi basseinipõhjast lehti. Edasine oli juba külastatud paikade uuesti külastamine. Siiski, ma ei ütle vist niipea ära lendamisest ülikiiresti 60m kõrgemale ja tagasi alla. Sõit seejuures kestab 2,5 sekundit. Nähvatasti ei olnud meil merel loksumisest veel kõrini, sest ronisime ka atraktsioonidele, mis sisaldasid vett. Esimene kord saime natuke vett. Teisel korral saime vist ka natuke. Kolmandal korral olime läbimärjad. Tilkuvatena seadsime sammud teise veesõidu suunas, sest.. kui juba veega mässata siis ikka kogu raha eest. Tavaliselt oli see selline rahulik sõit, istud tünnis ja loksud mõnusalt mööda tehisjõge sõpradega samal ajal juttu ajades. Nüüd.. loksusime mööda jõge, hoidsime elu eest kinni ja rammisime koske. Silmapilkselt hävisid viimased kuivad laigud meie riietel. Neiu, kes hoolitses selle eest, et rahvas tünnist välja tuleks ja vajutas nuppu, mis liiklusvahendi jõele lükkas ei suutnud naeru pidada kui meid nägi. Kirnul käisime ka mõned tiirud. Seletasin „Ma ei karjunud, ma ei karjunud, ma ausalt ka ei karjunud.“, endal hääl karjumisest kähe. Nüüd ma vähemalt tean, kui valjut häält ma suudan teha. Mustekala ehk kaheksajalga sai külastatud ka mitmeid ja mitmeid kordi. Irooniline on see, et ainus atraktsioon mis minul paneb pea ringi käima on teetassisõit.Hotellis ööbimine on alati äge. Minu pettumuseks polnud meil vanni, ootasin huviga jätkata traditsiooni mis sisaldas endas hotelli vannis vedelemist. Vedelesin siis shaueris ja uputasin vannitoa üle (koos oma käteräti ja riietega loomulikult). Järgmise sammuna oleksin ma vannitoa peaaegu põlema pannud. Mul on lausa skill selliste asjade jaoks.
Tagasi tulime laevaga, mille üks ruum meenutas mulle Titanicut. Jäämäele me otsa ei sõitnud ja põhja ei läinud, selle asemel nägime superilusat päikeseloojangut. Seega meie tagasituleku oli edukam kui uppumatu laeva. Tagasi kodumaa pealinnas külastasime loomaaeda, järjekordselt ei näinud okassiga. Ma olen nüüdseks juba veendunud, et neil ei olegi seda looma, ainult silt on. Kodumaa pinnal raadiot kuulates jõudsin tõdemuseni, et mulle ei meeldi alustada hommikuid kuulates kuidas mõni vormelisõitja on kunstlikus koomas. Forza Felipe!

Avastasin, et Soome riigipiiri poole sean sammud just siis kui miski minus tahab selgust või lõppu, mingid mõtted, mis ei taha kuidagi kaduda vajavad unustamist. Siis leiangi end üle lahe aerutamas, kust tagasi tulen juba ilma nende ajusopis pesitsenud mõteteta. Nii ka sel korral. Nüüd võib tsiteerida Penhouse#9 laulu ja öelda et this is the afterlife.

NB. Videod ei anna pooltki seda edasi, mis tegelikult oli. Nagu ütles üks noormees: „You cant explain what salmiakki is, you have to try it.“