8760 tundi. 525600 minutit. 31536000 sekundit. Ühe aasta jooksul ei saa mitte keegi hetkegi rohkem. Siiski kõlab üpriski mitme inimese suust lause „Mul ei ole aega.“ Kui kõigil on sama palju, siis kuhu kadus tema oma? Jah, igaühel on enda vaba valik, kuidas ta selle aja veedab. Uue aasta plaane tehes mõelge ühele pisikesele asjale. Nimelt.. ärge võtke aega enesestmõistetavalt. Näiteks kasutud tülid ja kaklused. Nii palju peaksid inimesed ikka võimelised olema, et mitte tülitseda, olgu nad kui erinevad tahes. Miks? Sest selleks pole lihtsalt aega. Samasse kategooriasse kuuluvad ka solvumised, „masetsemised“, vihkamine. Kogu energia, mis pannakse kurvaks olemisele, võetakse positiivsuse arvelt. Need on nagu kiiktool, mis annab sulle tegevust aga edasi sind ei vii.
Kõlan segaselt? Toome näite. Oletame, et sa saad tööle võimsasse firmasse, kus sulle antakse pangakonto, millele kantakse igal hommikul 10 000 krooni. Õhtul arve tühjendatakse üpriski niru nulli peale ning kedagi ei huvita, kas ja kuidas sa oled seda raha kasutanud. Sääste koguda ei saa ning see nelja nulliga üks on limiit, mille ületamine on keelatud. „Halbadeks päevadeks“ kõrvale panemisest ära unistagi. Sul on üks päev, et seda raha kasutada või ei. Mida sa teed? Kasutad.
Ajaga on samamoodi. Sulle antakse päevas teatud arv sekundeid ja tunde, mida homme kasutada pole võimalik. Täna. Üks päev, 24 tundi, 1440 minutit, 86400 sekundit. Võta või jäta. Ära kasuta seda teadmist alles siis, kui su maailm kõikuma lööb.
Võta uus aasta korraliku pauguga vastu ning tee oma unistused reaalsuseks. Isegi kui selleks on aluspesuväel tööle minek või kõikide vormelisõitjate kiiremate ringide aegade päheõppimine. Elu eesmärgiks ei peaks olema jõuda turvaliselt hauda atraktiivses ja hästi sälinud kehas. Pigem lennata sisse külg ees, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha armidega kaunistatud ning karjuda "Issver, milline reis!" Läheme uute aastasse mõttega dance like no one is watching. Sing like no one is listening. Love like you've never been hurt and live like it's heaven on Earth.
--------------------
Aitäh Dustfingerile inspiratsiooni eest. Et oma uues aastas suudaksid sa väärtustada iga hetke ning õnn jõuaks ka sinuni. Minu õlg kuulub sinule ka tuleval aastal.
Kõlan segaselt? Toome näite. Oletame, et sa saad tööle võimsasse firmasse, kus sulle antakse pangakonto, millele kantakse igal hommikul 10 000 krooni. Õhtul arve tühjendatakse üpriski niru nulli peale ning kedagi ei huvita, kas ja kuidas sa oled seda raha kasutanud. Sääste koguda ei saa ning see nelja nulliga üks on limiit, mille ületamine on keelatud. „Halbadeks päevadeks“ kõrvale panemisest ära unistagi. Sul on üks päev, et seda raha kasutada või ei. Mida sa teed? Kasutad.
Ajaga on samamoodi. Sulle antakse päevas teatud arv sekundeid ja tunde, mida homme kasutada pole võimalik. Täna. Üks päev, 24 tundi, 1440 minutit, 86400 sekundit. Võta või jäta. Ära kasuta seda teadmist alles siis, kui su maailm kõikuma lööb.
Võta uus aasta korraliku pauguga vastu ning tee oma unistused reaalsuseks. Isegi kui selleks on aluspesuväel tööle minek või kõikide vormelisõitjate kiiremate ringide aegade päheõppimine. Elu eesmärgiks ei peaks olema jõuda turvaliselt hauda atraktiivses ja hästi sälinud kehas. Pigem lennata sisse külg ees, šokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha armidega kaunistatud ning karjuda "Issver, milline reis!" Läheme uute aastasse mõttega dance like no one is watching. Sing like no one is listening. Love like you've never been hurt and live like it's heaven on Earth.
--------------------
Aitäh Dustfingerile inspiratsiooni eest. Et oma uues aastas suudaksid sa väärtustada iga hetke ning õnn jõuaks ka sinuni. Minu õlg kuulub sinule ka tuleval aastal.
3 comments:
Täitsa õige, mulle meeldib see postitus :). Muide päris hea võrdlus rahaga, kõidab rohkem ka neid kes materiaalsest poolest rohkem huvitatud on. Ma olen tavaliselt vältinud väljendit mul pole aega, sest minu arust ongi ka nii, et me teeme oma valikud ise ja mida me teeme selle ajaga ja seega pigem mitte meil ei ole aega, vaid me eelistame teha midagi muud selle ajaga.
on palju selliseid kulunud fraase, mille otsene tähendus on absurd. "ei ole aega" on vaid üks näide neist. naiivne oleks võtta seda sõna-sõnalt, pigem analüüsida tegelikke tagamaid, mis panevad inimest seda ütlema. nagu juba varem mainitud, sagedane põhjus on huvi puudumine
miks ikkagi jätkatakse selliste mittemidagiütlevate fraaside kasutamist? kas kardetakse malle rikkuda või lihtsalt /can't beat 'em, join 'em/ on minu pakkumised
Res, ma olen sinuga nõus kusjuures. Harjumusi muuta ei ole kerge. Mõtlema hakatakse siis, kui midagi juhtub. Tuleb vaid loota, et juhtuma peab vaid korra, mitte rohkem, et midagi muudetaks.
Aga miks kardetakse? Miks unustatakse ära, et selleks, et midagi muutuks tuleb ka midagi muuta?
Post a Comment