ZzzZz...

Eile kõlas nii tore lause. "Kui sa minuga filmi vaatad, teen sulle süüa." Peaaegu paradiis, kas pole? Oh, kõlaks neid rohkem. Siiski, keeldusin ning vajusin magama. Ainult magaks. Kui ma end väevõimuga suutsin hommikul voodist välja lükata, roomasin loengusse, et seal edasi magada. Padjaks kasutasin kas lauda või Katrini õlga. Guaššidega maalimise ajal ärkasin isegi korraks, arvatavasti tänu värviaurudele, olles võimeline joonistama kahepeale "Lõbus vihmasadu". Sellest järgmine loeng möödus jällegi unemaal, aegajalt ärgates ja lauseid üle ruumi hõigates. Minu õnneks, õigeid eesti keele reegleid.

Kahetunnise veestumise järel jõudsin olulisele järeldusele -> loengusse ma enam ei jõua. Sellest olulisem teadmine oli aga see, et kevade mõju, mis hakkas taanduma, on viimastel päevadel märkamatult (ning karmimalt) tagasi tulnud. Kasulik info, sest annab lähiminevikule selgituse. Lisaks sellele lükkab ümber väite (mida on pakutud enam kui paar korda) et ma olen hulluks minemas. (Kuigi ma ei välista seda veel.)

Serj Tankian lõpetab ühe oma luuletuse ridadega "To adapt, adjust, learn and continue. As in a good maze. Where you end up is never where you started, nor where you ever predicted." See sobib kokku mõned päevad tagasi kõlanud soovitusega just go with the flow. Tänane mõistmine kevade suhtes muutis minu hallolluses midagi. Maailm tundub... teistsugune. Is it just me?