Kultuuritutvustus

Pärast Imagine Dragonis vinüüli tekkimist meie elamisse sai vinüülikuulamine hoopis teise hoo sisse.  Lapsed, kes varasemalt olid kodus nõus kuulama (lisaks Lottele muidugi) vaid Sten-Olle "Riburadapidi" või Nedsaja Küla Bändi, avaldavad soovi järjest uute vinüülide järgi. Metallica, Karavan... Maailmapilt läks kohe laiemaks.

Olen uhke, mu laps valib ise Ruja. Üks laulab, teine õõtsub kaasa. Kui tuleb vaikus patsutab A. plaadimängijat ja kilkab "Laulu!". H hõikab rõõmsalt "Mina panen!" ja kõik kordub taas. Asjal on aga konks. Me Ruja vinüülil on laul "Inimene õpib". Muuhulgas sisaldab refrään "Sureb aga ikka lollina, lollina, sureb ikka lollina! Lollina, lollina, lollina!". Kuldvillaku eri: mis osa sellest laulust H. päevast päeva laulab ja kordab? 

Olgu. Kuulame siis teisi plaate. Superman sai isadepäevaks Onu Remuse Jutud vinüülide näol. Lapsepõlve meenutuseks, olin ülirahul need taaskasutusest leides. Kuulame neid! Lugu sellest, kuidas Jänkuonu Rebaseonu üle kavaldab, lebades teel pikali ja mängides elutut. Rebaseonu nuusutab Jänkuonu ning sõnab: "Võhh, haisema läinud!". Kuldvillaku eri: mis on H. lemmiktsitaat sellest jutust? 

Ohtlik värk see kultuuri tutvustamine.

Ebaõnn on ka õnn II - Itaalia!

Sain umbes sada aastat tagasi kirja küsimusega, et kas ma jäingi Itaaliasse. Pilk aknast välja lumetormile andis väga tungivalt teada, et ega ikka ei jäänud küll. Seega läks ju Itaaliaseiklus kuidagi ka edasi ja võiks ka blogis mustandite kaudu loo lõpetada? Varasemast kirjutasin SIIN.

Eelmine sissekanne lõppes sellega, et pärast 28h reisil, saime lõpuks lennukile. Esimene osa lennust olime valmis, et keegi tuleb ja annab teada, et tegemist on eksitusega ning pakub langevarju lennult lahkumiseks. Kui seda ei toimunud, lasime silma looja.

Ja siis paistis meie all Itaalia. Proovisin oma elevuselt und maha raputada ja näidata, et ma tõesti kohaloleku üle rõõmus olen, kuid suhteliselt eduta. Naeratus tekkis aga siis, kui lennukist maha astusime ja soe õhk näkku lõi. Heastas natukenegi varasemat katastroofi. Sammusime otsejoones autorenti - nüüd ei olnud enam minutitki raista. Jõudsime kohale ja... ootasime. Ja siis ootasime veel. Ja siis veel natuke. Pool tundi pärast avamisaega tulid ka teised ootama. Istusin toolile ja proovisin mõttejõul töötajat kohale meelitada. Pärast mitmekordset püüdlust ta tuli ja naeratas nagu oleks täna eriti vara jõudnud. Minu tülpinud nägu nähes lubasid teised ootajad meil esimeste seas oma autorent vormistada. Ega keegi ei taha hommikul vara sellist emotsiooni pikalt jõllitada. Pakuti valikut kahe auto vahel - Volkswagen Golf või Lancia. Superman arvas, et rahvaauto on tuttavam ja valis selle.


Ladusime oma asjad autosse ja põgenesime lennujaamast. Olime ametlikult Itaalias. Meie reis oli umbes Milano - Torino - Genova - Cinque Terre - Pisa - Siena - Firenze - Bologna - Modena - Monza - Milano. Pisikesed peatused veel siin ja seal.  Ööbisime AirBnB kaudu leitud kohtades. Kasutasime eelkõige mägiteid ja vältisime suuri maanteeid, saamaks õiget tunnetust riigist. Saime! Küll peatusime, sest sisalikud ületasid teed, küll oli teeääres päevalille-, küll riisipõld.

Torino - Üürisime korterist ühe toa. G. tegi meile tuuri ja me olime VAIMUSTUSES! Ostsin turult 1 euro eest paberkotitäie värskeid aprikoose
ja haudusin plaani sinna kolida. G. tutvustas meile muuhulfas ja gelatot ning edaspidi elatusimegi vaid sellest. Maasikas, sidrun, basiilik, kurk! Jäätis igale maitsele!

Genova - Leidsime ootamatult Dinosaurusepargi, kus oli saurused liikuma ja häälitsema pandud. Asus mäe otsas kõrgel. Ja just meie külastuspäeval oli sooduspilet!  Vältides kiirteid sõitsime üles alla mägede vahel. Kahesuunalistele teedele mahtusime vaevalt üksi. Lubatud piirkiirus oli aga 90...  Juba kell 21 läks jahedaks, mere ääres oli ainut 25 kraadi...

Cinque Terre - ööbime 160a vanas majas, mille voodist avanes täpselt selline vaade. Ei olnud raske sellise asjaga harjuda! Õues kasvas mandariinipuu, mille raksu otsustasin minna. Kahjuks selgus, et tegemist polnud mitte mandariinihooajaga ja see on mu elu kõige vastikumalt maitsenud mandariin.  Öösel lendas ringi jaanimardikaid nii palju, et olime nagu Owl City Firefly laulus. Majast 100m kaugusel oli kirik, mis andis märku igast täistunnist ja pooltunnist. Võite kokku arvutada, mitu kolisemist see päevas tegi.
Cinque Terre oli minu nõutud peatus. Võtsime rongipileti päevaks, mis võimaldas meil edasi-tagasi sõita niipalju kui süda soovis. Cinque Terre on koht, mille jaoks mul sõnu ei ole. Minge külastage ise! See on lummav! Katsetasime ära ujumise. Liivarand oli piletiga ning pandi meie tuleku ajal kinni; seeeest kividega randa võis igaüks minna. Hiljem leidsime avatud tasuta liivaranna ka, kus päikeseloojangu ajal supluse tegime. Keegi hammustas mind jalast, kui vees lebotasin. Jalg on siiani küljes!

Pisa - oli ikka veel püsti!

Siena - söime trühvlipastat. Rikkusime enda jaoks ära Eestist saadavad pastad.

Firenze - Jaanipäevaks jõudsime Firenzesse. Otsustasime seda tähtsat päeva tähistada vastavalt ja ostsime ÜHE tüki kooki kuue euro eest. Kook sümboliseerivat naist - pealt krõbe, seest pehme ja kreemine. Pärast maitsmist võtsime ükshäälselt vastu otsuse, et sellise koogi ja maitseelamuse eest annaks lausa neeru ära.. soovitame! (Pasticcere Ufficiale ACF Fiorentina). Superman otsustas mulle üllatuse teha ning kinkis kohalik klaasitöökoja valmistud kaelaehte. Parkimise eest tuli pool aastat hiljem trahv.

Bologna - kahjuks oli seal elav tuttav sel ajal reisil ning pidime ise linna avastama. Sattusime kellatorni külastama ajal, kui giid seal rääkis. Lubas kõigil kuulata.

Modena - Ferrari muuseum. Vilus oli 37 kraadi.

Monza - F1 ringrada. Kas ma pean rohkemat ütlema? Meie külastuse ajal oli mingi sarja autodel võistlus. Särasin õnnest!

Milano - kõndisime jalad villi. Öösel oli äikesetorm, mis kõrgete hoonte vahel kajas kui pommirünnaks. Katedraali külastades sattusime kokku teiste eestlastega (maailm on väike!)

Reis oli imeline. Kogu seda aga varjutas et esimene nädal alustasin igat hommikut telefonitoru ostsas ja vaidlesin. Kellega?! Miks?!

Ebaõnn on ka õnn ehk kuidas me reisi algus ebaõnnestus katastroofiliselt

Iidsel ajal otsustasime Supermaniga reisile minna. Pursatasime üheaegselt enda reisisihi välja ja olime meeldivalt üllatunud, et kumbki oma ideed müüma teisele ei pea - me läheme Itaaliasse! Siis me veel ei teadnud, et Itaalia meid vastu ei armasta.

Pärast põhjalikku uurimist ostsime piletid. Riia - Milaano - Helsingi. Enne kukke ja koitu vuras R. oma ökoautoga maja ette, et meid naaberriiki toimetada. Vaatasime romantiliselt neljakesi päikesetõusu ja ajasime juttu. Kohale jõudes võtsime kotid ja hüppasime lennujaama. Pärast meeleheitlikult pikka ooteaega oligi meie check-in. Tädi klõbistas arvutiga minuteid viis ja kutsus sõbragi klõbistama. Ulatas meile pardapääsme ja....ütles, et pagasit ei võta, kuna seda ei jõua lennule seda viia, head reisi, järgmine! Oot, mis? Ma ei saa minna Itaaliasse kaheks nädalaks raamatu ja pikkade pükstega. Materialist minus tõstis pead ja ütles, et vajan enamat. Tädi sõnul ei saavat tema miskit teha - infolett aitab. Jooksime. Infolett soovitas check-in tädiga rääkida. Keeldusime viisakalt ja konkreetselt. Pärast arutelu saadeti meid kellegi kolmanda juurde, kes soovitas infoletti pöörduda... you get the point.

Helistasime järjest kõikidesse kohtadesse, mis pähe tulid. Kuni saime lause, et oleks väravas neile rääkinud, oleks miskit saanud teha aga nüüd oleme lennule mitteilmunud. Kõik, vöite koju naasta. Vötsin sammud infoletti, mul oli vaja inimest kes möistaks. Ja seal ta oli - Mãrtiņş kuulas ning ei soovitanud kordagi kellegi teisega rääkida. Tekkis lootus.

Pärast paljusid vestlusi pakuti meile vöimalust 2000 (800 sinna ja 1200 tagasi) euro eest uued piletid osta. Loobusime. Juurdlesime erinevaid marsuute ja võimalusi... Mãrtiņş ju uskus. Raske südamega broneerisime samaks päevaks piletid, mis tähendas  Helsingis ooteaega 16h ning ei olnud rahakotisõbralikud. Olime siiski rahul. Meil on lahendus. Olime õnnega koos.

Ka ebaõnn on õnn.  Tuli kiri, et ülekanne ei läinud läbi. Number, kuhu helistada kästi, ei tööta. Guugeldasime uue numbri; nad selgitasid et ei suuda leida lendu mis meie broneeringuga klapiks ja palusid pöörduda lennujaama poole. Juba tuttav trall - ootejärjekorranumber ja selgitus noormehele, kes nägi välja nagu G. Elagu iroonia - samal ajal pidime tegelikult G. poolt saama Itaalias ringkäigu. Nemad..soovitasid helistada tagasi neile kellega rääkisime. Naljakas polnud olukord enam ammu. Süsteem oli lasknud meil teha bronni ühele väljamüüdud lennule ning edasisöit äriklassis ning ainus vöimalus saada sellele lennule oli osta mölemad äriklassi piletid + teenustasu. Hinda ma ei hakka mainimagi. Aga oli neljakohaline ning ei hakanud ühega...

Lahendust polnud. Parim pakkumine lennujaama poolt oli söita laevaga Stockholmi ja loota sealt lend leida. Seisin keset lennujaama ja nutsin. Mitmendat korda sel päeval, olime valmis alla andma. Bussile ja tagasi Eestisse. Vaatasime veel korra erinevaid lehekülgi...ja ühel tuli pop-up aken mis küsis ehk soovime Vilniusest odavalt. Korraga hakkas ideenooli sähvima - mis löppes piletite ostmisega Leedust. Mãrtiņş jagas infot kuidas asukohta vahetada ja pagesime.

Kesklinnas ostsime jäätise ja kurki ja spinatipiruka. Tegime esimese naeratamisega reisipildi ja istusime bussi et söita Vilniusesse. Erutussähvak läbis keha kui bussijuht pagasi vastu vöttis ja ilma keeldumata bussi asetas. Bussis löin hambad sooja spinatipirukasse...mis maitses kordades halvmini kui löhnas. Ja löhn ajas südame pahaks...

Kell 19 vedelikupuudusest tingitud peavaluga Vilniuses. Kallasime mõlemad liitri vett endale sisse, söime ja otsustasime lennujaama jalutada nautimaks Vilniust. Google map ütles tunnike. Üks hetk sai könnitee otsa. Okei, ehk pole nad nii jalakäijate söbralikud kui Eesti. Teine hetk sai Vilnius otsa. Okei, lennujaam on linnastväljas, arusaadav. Kuna mitu lendu üle meie peade vihises ei muretsenud. Kahjuks. Ja siis ütles google map et järgmise parempöörde taga ongi lennujaam näha! Nooh... tehniliselt oligi. Kõrge okastraadiga aed varjas vaadet ühele roostes lennukile, liivamäele ja maandumisrajale. Ehk olime tehniliselt lennujaama juures, väga vales ja kauges otsas. Ütlesime google mapile, et tahame lennujaama väljumisuste juurde saada. Selle peale naeris google map meile näkku ja ütles, et pole probleemi köndige tunnime tagasi.

Andsime alla. Naersime keset metsateed nagu segased. Tegime köne taksole kes hakkas liikuma...täpselt sealt, kust meie alustasime. Kohal 10minutiga. Uberjuht uuris, mis me metsasees ka teeme. Ja siis naeris kogu ülejäänud söidu ja soovitas Itaaliasse kõndida.

Lennujaamas viskasime pingile. Ööbimist polnud mötet vötta. Sest kohl pidime olema juba 7h pärast. Kell neli läbi avastasime, et keegi on magamise ajal meie viimase joogilonksu kaasa viinud. Aga hakkas check-in, seega ei muretsenud. Ärevus rinnus seisime sabas. Tuli meie kord. Ja... siis ütles onu, et kuna me pole check-in teinud siis ta ei saa meid lennule lasta. Ooot, selleks me ju siin olemegi?!? Kohustuslik online check-in, mis lõppes kolm h enne lendu. Lugesime läbi kirja lennupileti kohta, mis ütles tõesti et saab teha, aga et peab?? Küsisin onu käest mis saab. Soovitas meil infosse pöörduda. Soovitasin möttes temal kuskilt alla hüpata. Arutelu kæigus selgus et kui pappi köhida, saab tema ka meid check-in vormistada. Maksime. Kontrollis läbi ei otsitud. Esimest kords elus. Ja siis istusime lennukile. Ja magasime. Reisi kestvus selleks ajaks 28 tundi.

Jõuludeks sain... Disney printsessiks!

24. detsembri hommik nagu ikka. Sööme hommikust, naudin parasjagu teed oma vanaisa antiiksest tassist teed kui silmanurgast märkan miskit kiirelt mööda põrandat veeremas. Prille pole, uni silmis, keegi teine ei reageerinud - kiire matemaatika ütleb, et meelepete ning rahulik jõuluhommik võib jätkuda.

Ja siis pistab seina ääres oleva koti tagant pea välja piiiiisike hiir. Sabaga. Või sabata. Seda ei ole näha. Nuusutab siit, nuusutab sealt, vudib edasi. Päris realistlik meelepete tõden endale ning kaasan ka teised oma vaatlusesse. Jälgime kõik, kuidas Härra Hiir (sabaga, nagu selgus) tormab edasi tagasi esiku ja köögi vahet, olls sama segaduses kui meie. Vanemlik Eeskuju teeb esimese otsustava sammu, ning avaldab endapoolse idee tegevusplaaniks - kinni tuleb võtta! Vanemliku Eeskuju sõna on seaduseks, kui tuleb siis tuleb. Kangelase raske elukutse võtab enda õlule Superman. Läheb Härra Hiire juurde, teeb kohmaka püümisliigutuse... ning neljajalgne on tal peos.


Ülesanne sai niivõrd kiirelt lahendatud, et me polnud organiseerimisega teise etapini veel jõudnud. Mis nüüd siis?

Torman Supermani suunas, karp käes - paneme tegelase sinna ja viime õue! Härra Hiir potsatab Supermani käte vahelt karpi ning temale meie plaanitud samm 2 ei meeldi. Surun karbi vastu end, et jõuga allutada puuküürnikku lahkma. Aga kangelast minust ikka ei saa, sest hiirepüüdmiskogemused on vähesed veel. Ootamatu külaline hüppab karbist välja minu õlale, satub segadusse ning leiab, et kõige ohutum on varjuda minu patsi punutud juuste alla.

Teised, naeravad end oimetuks. Mina, mitte nii väga. Aga ega keegi polegi öelnud, et Disney printsessi elu peab koguaeg lõbus olema, eks?

LasseTheCat magab kõrvaltoas õndsalt unenägu vaadates. Arvatavasti hiirtest.

Lollused kuubis

Juba hommikul, kui pudru peal olevad mustikad otsustasid suus olles hoopis mustsõstardeks hakata, oleks pidanud taipama, et tänane on määratud hukule. Aga kes neid väikseid vihjeid ikka mõistab, eksole? 

Lugesin artiklit, et korras töölaud mõjub motiveerivalt ja suurendab oluliselt töötamise efektiivsust. Mõtlesin, et kuna ei  suuda meenutada, millal viimati sai töölauda üldse nähtud paberikuhja alt, siis on viimane aeg artiklitarkus ära katsetada. Doktor kiitis ka kaasa, et korras tööpind on üldse rahustav ja mõnus. Jah, pind võib ju olla... aga selle saamine on kaugel rõõmsusest ja stressvabadusest. Leidsin terve hunniku pabereid ja dokumente mis ülesid, et ma olen veelgi rohkem oma asjadega maas kui arvasin. Ja see ei ole väga motiveeriv jõud ma võin teile lubada. Lisaks, pool tundi lauakoristust võttis ära pool tundi tööaajast. 

Samas, poolkorras laud tõi juba mõningas ideederännaku ning vältides kõiki oma muid pakilisemaid kohustusi, otsustasin hoopis sellega toimetama hakata. Kirjutasin teksti Wordi valmis, kopisin seda suure hunniku ning printisin rõõmsalt välja. Värviliselt! Et uhkem olemas. Kujutage ette minu pettumust, kui printerisoe paber mulle kätte lendles... ning sellel ilutsesid suurelt Wordi sõnakontrolli punased jooned. Turtsusin omaette ning läksin järgmise toimetuse juurde, sest aega printeriga pahandada polnud. Tööpäeva järgselt kurtsin Supermanile, et näe mis printer õel elukas mulle korraldas. Niigi vaadatakse värviliselt printimisele kehvasti, ma nüüd pean minema ja uuesti tegema. Tema pakkus kohe välja, et prindib ise, saatku ma talle vaid fail. Vasturääkimist ta kuulda ei võtnud, seega saatsin. "Kallis.. seda joont sealt ei saagi ilmselt ära, kuna see tekst on sul seal ju piltidena". Tahtsin juba vastu vaielda, kuid siis meenus jah, et ma kirjutasin jutu õige kujundusega valmis, tegin kuvatõmmised ning kopisin seda mitmeid kordi, et võimalikult palju mahuks ja vähe paberit kuluks. Spellchecki osa kontrollisin muidugi oma kirjutatud failis.. Oeh. Loll on loll olla ma ütlen teile.  

Palun öelge, et ma pole ainus, kes lollusi teeb.

Ebaõnnestunud aedniku kroonika

Peenrajupi kauplesin ma endale välja juba palju varem kui Supermaniga kokku kolisime. Koos elades tundsin aga, et mul on aia osas oluliselt rohkem sõnaõigust ja lasin fantaasial lennata, mida kõike sealt saada võiks. Ainuüksi mõtted sellest, et astun palja jalaga hommikukastest märga murusse ja käin korvikesega mööda aeda ringi nagu turul - veidikene sibulat ja imeliselt lõhnavat basiilikut omletti, tomatit salatiks, piparmünti tee sisse, maasikatest toormoosi - tõid ootusärevusest mõnujudinad.

Tururõõmud.

Mõtlesin, et mis siin siis keerulist! Võtad asja, surud mulda, kastad ning voilaa - taim kasvab ja annab saaki, mis on pärit justkui ajakirjast. Ja siis... noh, tegin ülemõtlemist nagu ikka ja hääles paanika helistasin Vanemlikule Eeskujule küsimaks, kuidas sibulaid istutatakse. Kas üleni mulla alla või pooleldi? Kui suure vahega? Millisesse mulda? Nagu linnalaps, ausalt! Vanemlik Eeskuju oli nagu ikka abivalmis ja võttis õpetussõnad kokku soovitusega juured allapoole panna.

Istutasin siis oma kastikese sibulaid täis, juured allapoole. Peaaegu sirge rivi tuli. Mõne aja pärast selgus, et kas mina tegin õigesti või oli sibulal tohutu tahtmine kasvada, igatahes hakkas sirguma. Kõik muu see-eest... ei taha seda üldse mitte teha ja on protestialdis nagu teismeline suguvõsa kokkutulekul. Tomat ei lähe punaseks. Kurki ründavad mingid nähtamatud kahjurid, kellest meil ei õnnestu lahti saada. Maasikatel on ka mingi haigus ning neli taime kuuest on praeguseks hävinud. Mis turul onuke müüs meile rukola pähe on midagi väga tundmatut ja meenutab pigem geenimutatsiooniga meetrist lillkapsalehte - mis vajus mu tillipeenrasse ja vajutas need vastu maad laiaks (järgmine kord kontrollida ka, mida sulle ulatatakse ajalehte pakitult!). Suvikõrvits läheb otsast mädanema enne kui valmib. Salat oli mu meelest päris okei kuni nägin Vanemliku Eeskuju aias, milline see praeguseks olema peaks.

Aga noh... vähemalt sibul kasvab õiget pidi!

Kevadjooks 2016

„Õues on kohutav tuul, sellega joosta on üpris halb“ avaldasin RoosaMannale ja SaareNaiseRammule muret vahetult enne Kevadjooksule minekut. Viimane arvas selle peale, et „Joosta on nagunii halb“ ning luges teema lõpetatuks. Minul oli seda arvamust liiga hilja omaks võtta. 

Ilmastikust tulenevat kaalusin kodus erinevaid garderoobivalikuid. Korra mõtlesin minna oma kunagise trenniskäigusärgiga. See on saadud ühelt ürituselt, kus grupijuhi rolli etendasin. Kuid 10km jooksule minna riietusega, mis suurelt "Group leader" karjub... tundus endalegi liigse lollusena. 

Numbrimärk nõudis, et ma paneks kontaktisiku juhuks, kui otsustan rajal küllili visata ja neile oma tervisliku seisundi kohta infot mitte jagada. Korra flirtisin ideega, et minust oleks ülisupernunnu Superman sinna kirjutada – aga kui ta ka samas seisus küllili rajal on, siis on tema kasutegur üpriski väike. Kirjutasin VanemlikuEeskuju – sest kui ma ikka asfalti musitama kukun, siis I want my mommy! 

 
Stardis sain kokku Supermani ja RRiga, kes kohusetundlikult varakult kohale tulnud olid. Üks kurtis, et pulsikellajärgi ta sureb iga natukese aja tagant (pulss kaob) ning teine olla püsivalt teispoolsuses. Olin nende tegevusest niivõrd haaratud, et unustasin enda pulsivöö üldse aktiveerida. 

Ja siis öeldi, et nüüd hakake liduma. Kuna poistel oli plaan teineteisega võidu joosta, siis nende tempos ma ei plaaninudki püsida. Alguses olid nad mul kõrval.. ja siis nägin, kuidas Superman välguna erkvärvides müts peas kaugusesse kadus. RR talle järgi tormamas. No head teed neil minna! Mina kavatsen loodust nautida.

10 kilomeetrit. Ma saan vabalt sellega hakkama, eksole? 1km oli käkitegu – teised uimerdasid ja mina tundsin end kui olümpiavõitja. Teine kuni viies kilomeeter oli vastutuul. Jookse nagu vastu seina. Aga keegi ei olnud näoga, et teeks aeglase jalutuse korraks, ma siis ei saanud ju ka. Ja siis anti juua! Super – jahedat vett mul oligi vaja, sest hoolimata tuulest tahtis päike pildituks teha. Võtsin lonksu ja… minu maitsenäsad vihkasid mind, sest topsis olev vedelik oli ülimagus soe spordijook. Õnneks oli pikk distants joosta, selle aja jooksul sai teadmisi arendada. Näiteks et eri joogid on eri värvi topsides.

Ja siis jooksid mingid tegelased vastu. Mina, mitte kõikse kirkam kriit nagu ma olen, mõtlesin et no on korraldajad, panevad kaks võistlust ühele rajale. Hiljem muidugi selgus, et need olid need tegelased, kes 10km poole tunniga jooksevad ja juba tagasiteel olid. Peab ikka kiire elutempo olema, et sellise ajaga joosta.

7km peal olin valmis alla andma. Jooksmisest oli kõrini. Energiat ei olnud. Tuul oli ikka ja/või jälle vastu, ei saanudki aru. 8km peal otsustasin, et kaks peab ju veel vastu. 8,5-9km vahele jääv maa oli raskeim ja kõige pikem. See lihtsalt ei saanud otsa! 500m ei saa niiiiii kaua kesta. Sai ja kestis.
Viimase km peal ei olnud enam viisakas alla anda. Ja siis oli lõpp. Jook kätte, medal kaela. Enda kella järgi mu rekord. Ametliku tulemuse järgi – veel parem rekord! Poisid muidugi tegid ka oma rekordeid ning erinevalt minust olid allatunnimehed. Kurtsid, kuidas vahepeal üks pensionär mööda jooksis ja siis natuke piinlik oli. Noh, minust jooksis üks väike laps vahepeal mööda. See oli ka piinlik.

Kui pildid netti ilmusid kilkas RR, et Supermanist on jäädvustusi iga nurga pealt - ning nende järgi saab öelda kui hea jooksutehnikaga tal ikka on! Uudishimust võtsin enda pildid ka lahti. Kui tavaline mina jääb natuke kehvasti pildile, siis jooksev mina jääb pildile nagu ma saaks samaaegselt elektrilööke. Jooksjad ei ole ikka seksikad, mitte kuidagi. 

Sain oma "mis ma tahan see aasta teha" asja tehtud! Järgmiseks korraks tuleb hankida parem riietus ning pulsivöö sisse lülitada. Hoolimata sellest, et ma pärast finišit ütlesin, et ei taha enam kunagi joosta... olen nüüdseks selle emotsiooni õnneks/kahjuks unustanud ja järgmine kuu tuleb sama distants, vist lausa kaks korda. Et ma sellest ühest rehast ka mööda astutud ei saa...

Kuule, kuidas sina hingad?

Magistritöö kirjutamise ajal hoidis mind mõistuse juures vaid hommikuti kell kuus jooksmas käimine. See oli selline lühike vantsimine koos kuke ja koiduga, millest sai kiirelt sõltuvus. Aga ei midagi enamat, ainult enda päästmine hullusest. 

Joosta mõnel rahvaüritusel olen aga ammu tahtnud. Lihtsalt seepärast, et linnuke kirja saada. See oli koguaeg selline... ilus unistus, aga miskit selle nimel ekstra ei teinud. Pealegi, kuidas ma lähen sinna olematu vormiga roomama. Teistele vaid jalgu. (Sest ilmselgelt nad on tähelepanuhäirega ning ei suuda muule keskenduda kui minu jõllitamisele)

Miski minus eelmine aasta aga murdus ja otsustasin, et tuleb ära teha. Ning kui Superman tegi ettepaneku koos kevadjooksule minna vastasin kõigepealt rõõmsalt jah ning alles seejärel tagusin pead vastu lauda oma ilmselgelt puudulike enesekontrollioskuste pärast. Sest... mina ja 10km, korraga? Te teete nalja! 

Tegin endale siis treeningplaani. Ja ei ole see nii kerge midagi ma ütlen teile. Sain aru, et varem nii loogiliselt tunduvad asjad valmistavad tegelikult korralikult peavalu. Wolverine väidetavalt selgitab mulle rõõmuga, et mis ja kuidas aga "Kuule, kuidas ma hingama pean?" küsimusele tahaks isegi sarkastiliselt vastata.

Teen nüüd siis viimasel ajal väikestviisi trenni. Sellise kuumusega on üpriski keeruline. Korra olen jooksnud paremini kui oma seatud eesmärk kevadjooksule. Ülejäänud on tsutike kehvemini läinud. Ideeliselt olen pannud eesmärgiks 1:10:00. 

P.S. Muidugi astusin ma kaks korda sama reha otsa ja sai registreeritud veel ühele üritusele. Distants pikem. Superman läheb eesmärgiga "Joosta kiiremini kui RR". Minu eesmärk on rajal mitte külili vajuda ja nutma hakata.

Lihavaba veebruar

Nagu päris mitmel teisel inimesel on ka meil Lallaga komme igasuguseid lolle lubadusi anda uue aasta puhul. Erinevalt paljudest püüame meie neid meeles pidada kauem kui esimesed kolm päeva. Kindlustamaks parimaid võimalikke tulemusi tegime Google Drive keskkonda eraldi faili, panime suurelt plaanid kirja ja seda üle lugedes... saime aru, et me vist läksime lubadustega natuke liiale.

Pärast paari esimest nädalat selgus, et... me oleme tegelikult hoopis venelased ja meie uus aasta algabki natukene hiljem. Otsustasime, et möödahiilimisvõimalus on aktsepteeritav ning proovisime uuesti. See läks veidi edukamalt. Eelkõige, kuna rakendatud said erialased teadmised - kui suur hunnik muutusi korraga käsile võtta, siis ongi projekt eos läbikukkumisele suunatud. Seega teeme muutused ükshaaval ja keskendume korraga ühele asjale. 

Veebruarist sai meie lihavaba kuu. Miks veebruarist? Sest see on aastas kõige lühem. Miks lihavaba? Sest tahtsime katsetada, kas saame hakkama. Lisaks annab see kohustuse laiskusest üle saada ja uurida uusi retsepte. Pealegi, kumbki meist ei ole arvanud, et iga toidukord peaks liha sisaldama.

Kriteeriumid ei olnud karmid ja paindumatud. Kui ikka tööl on hakklihasupp, siis ei pea nälgima ning ükshaaval hakkliha välja nokkima. Võimaluse korral tuli aga liha vältida. Kuu jooksul paar möödapanekut oli: näiteks sõin üle mitme kuu südamerahuga ära ühe viineripiruka. Moment hiljem mulle meenus, et viiner on ka teoreetiliselt liha. Õnneks on see teooria väga nõrk ning süümekaid ei tundnud. 

Tulemus? 

1) Sõbrad ütlesid, et oleme napakad. Tõele au andes ütlesid nad seda siis, kui hakkasime filosofeerima, kas muna on alaarenenud liha või ei. 

2) Inimeste reaktsioonid olid erinevad. Koolitusel tõstis kokatädi kõigile järjest kartuli ja kotleti taldrikule. Kui me palusime enda omale kotletti mitte panna saime pika pilgu ning küsimuse: "Mismõttes ei pane? Nagu...ainult kartul siis või?" osaliseks. Väga vastumeelselt ta siiski täitis meie soovi. Suhtumise järgi jäi mulje nagu me oleks palunud tal minna ja uus kartul keeta vähemalt 50m kaugusel igasugusest lihast. Samas, Werneri kohvikus uurides, kas üks kukeseenevärk on täiesti lihavaba läksid ettekandjal silmad särama ning ta kinnitas rõõmsameelselt, et täiesti lihavaba. (Oletan, et seeneussi ka siis ei olnud)

3) Naudime mõlemad lihavabasid toite, püüame leida erinevaid võimalusi ning oleme oma igapäevatoitumises liha osakaalu võrreldes varasemaga vähendanud. 

4) Lihavaba kuu oli nii kerge, et meeltesegaduses sai otsustatud suhkruvaba märts teha.

Kui kassidel on teade

Jalutan töölt koju, peas oma mõtted ja... järsku kuulen kuskil "Mjäu!". Esimesel korral vaikne ja tagasihoidlik, edasi aina nõudlikum. Kuna sellises olukorras ütleb iga inimene ilmselgelt kutsuvalt "Kiss-kiss", siis ei saanud ka mina muul moel käituda.

"Kiss-kiss!" hõikasingi siis põõsasse. Põõsas vastas selle peale "Mjäu!". Loomulikult ei saanud jätta kasutamata võimalust uurida, kas see häälitsev elukas mulle ka taskusse mahuks ja ma ta koju kaasa saaks võtta. Samal hetkel hüppas põõsast välja (taskusse sobimatu) triibuline neljajalgne sabaga kassike, nurrumootor undamas. Tuli, kõndis kaks tiiru ümber minu, ronis sülle, vaatas oma heleroheliste silmadega mulle otsa ja lasi endale pai teha. Minut hiljem hüppas ta taas maapinnale ning tatsas minema. 

See ei ole ainus sellelaadne juhtum. Mind on töölt tulles poole tänava ulatuses saatnud kolm kassi. Aiapostide otsast on minu möödudes sülle püüdnud hüpata üks kuni mitu, tähelepanu njäugudes nõudnud kümned ja kümned. Kõikjal on neljajalgsed nurrumootorid, kes tahavad sõprust sobitada.

Kuna ma sardelli viinerikiles eriti ei meenuta ning lihaga pole natuke aega kokku puutunud, et sellega neid meelitada... jääb üle vaid üks loogiline selgitus -  mina olengi Disneyprintsess! Tööl ju istun ka oma pika patsiga kõrgel tornis. Aken on ainult selline, et all pole mõtet oodata kuni ma ühekaupa juuksekarvad aknavõre vahelt läbi topin, et mööda neid üles saaks ronida. 

Jah, mina olengi Disneyprintsess. Või siis nõid. Ükskõik, vähemalt Disney tegelaskuju sellegipoolest!

Oranž sümboliseerib rõõmu, julgust, sõbralikkust ja hiilgust.

"No sinu oma, seega sina pead talle ka poest piima tooma" ütles Vanemlik Eeskuju otsustavalt aastal 2001, kui pisike punane neljajalgne meil mööda elamist esimest päeva ringi tatsas. Ma ei mõistnud, mida ta sellega püüab nüüd öelda - siililegi ju selge, et just seepärast ma ei saagi minna, et minu oma. Praegu on möödapääsmatu ning tingimata vajalik iga hetk karvapalliga veeta, tutvust sobitada, panna alus igavikulisele sõprusele. Selle kõrvalt ei jää ometigi aega sisseostude tegemiseks. Vanemliku Eeskujuga väitlemine annab üldjuhul vaid ühe tulemuse. "No olgu," olin siiski lõpuks pettunult nõus, "aga kui ma tagasi tulen, alles siis paneme talle nime!" lugesin kodustele sõnad peale. Väidetavalt see nime panek ei olevatki nii, et vaatad kassile otsa ja paned nime.

Kui ma kümme minutit hiljem poest piimapakiga naasesin...olid nemad jõudnud vahepeal kassile otsa vaadata ja tutvustasid mulle - see on meie Sass. Väike kui mannatera, kirpe täis kui kirbukasvatus ning kõrvad suured kui nahkhiirel. (Aastatega ta kasvas kõrvadele järgi.) Mul ei välgatanud ühtegi paremat nime ka sel momendil, seega pidin leppima valikuga. Aastaid hiljem lugesin kuskilt, et kasside nimes soovitatakse S tähte kasutada, pidavat see neile sobima või meeldima. Nii et minu lahkus lubada neil jätta soovitud nimi oli igati õige.

Sass. Heal lapsel mitu nime. SassTheCat, Tiiger, KUHUSAJÄLLERONID?,  PalunÄraMineMuRiidekappiEtSealtRiideidVäljaLoopida, KäpadMuTeekruusistVälja!. Kõige paremini reageerib ta muidugi nimedele, mis meenutavad väga külmkapiukse avamist ning krõbinatopsi kolistamist. See äratab ka kõige suuremast unest. Hea kohe, et mõni nimi nii hästi mõjub.

Oranž sümboliseerivat rõõmu, julgust, sõbralikkust ja hiilgust. Nii et kasukavärv oli SassTheCatil igati õige. Seda rõõmu, mida see neljajalgne karvapomm jagas on suurem kui sõnad. Julgusega tal probleeme ei olnud. Ei kartnud ta ei mu vee ega teeklaasis solberdada, isegi kui ma pahakspaneva pilguga teda jälgisin; ei kartnud ta rangelt keelatud aladel (köögilaud) istuda - kuigi olgem ausad, see julgus tuli korra kahe aasta jooksul. Sõbralikkust jagas ta kõigile - eriti külaliste jalanõudele. Mida karvasem, seda parem. V.a. suitsetajad - need polnud tema sõbralikkust väärt. Ning hiilgav.. oli ta vurruotsest sabatutini.
 

Kui ma öösel üles ärkan, siis esimesed poolteist sekundit ta on ikka sealsamas. Laiutab keset voodit nagu tekiraskus justkui kartes, et tekk muidu öösel ära jalutab. Need on need ilusad hetked enne kui alateadvuse karmid mängud meelde tulevad. Jah, eks ta ole.... kodu ilma kassita on vaid maja.

Puhka rahus, oranž sõber! 

Kaks aastat tädirolli

Lepatriinu kasvab nii, et mühiseb. Ma olen veendunud, et kui öösel ta voodi kõrval tähelepanelikult jõllitada on kasvamist lausa silmaga näha. Sama veendunud olen ma selles, et tema emme-issi mind sealt kiiremas korras minema ajaks ja niipea enam külla ei kutsuks.

Väike putukas on kasvanud korralikuks suslikuks. Minu 76cm fännklubi on sirgunud 88,5cm pikkuseks. Imeline, kui austajaskond niimoodi kasvab! Suvel sain enda sünnipäevaks Lepatriinu käest suure kallistuse ja musi. Võrreldes eelmise aastaga, kus tähtsa sündmuse puhul mind ninast hammustamisega äratati, on muutus ilmselge. Sellega aga nüüd lootus, et temast zombi sirgub ja ta Walking Dead'is peaosa mängima hakkab, kustunud. Ei ole hullu, kui keegi tahab Godzilla filmi teha või Terra Novast teist hooaega, siis saurusehelid võib minu pisike Lepatriinu linti lugeda küll. Mul on hea meel, et ta ei ole (veel) tulnud selle peale, et pimedas kapi taga istuda ja neid helisid teha kui tuppa astun... sest mina jookseks. Kaugele, ilma tagasi vaatamata. Just nii veenev võib ta olla.

Enamgi veel. Ta võib sind informeerida, täpselt milline dinosaurus sind momendil hammustada ikkagi püüab. Brahhiosaurus? Või hoopis Torosaurus? Ei? Stegosaurus siis äkki? Öösiti siiski kartma ei pea, sest öösel dinosaurused magavad. Teki all, pea padjal. 

Mina, kõrgeauline tädi, olen ka nagu ninja tema meeletusse sõnavarra imbunud. Alguses kui Täh Meh, mis kõlas kui miskit, mida india toidu restorani menüüst leida võiks. Ehk poleks pidanud kurtma, sest evolutsiooni käigus sai minust Täi Meh, mis.. võrreldes eelmisega ei tekita küll enam nälga, kuid visiitkaardile ka ei paneks. Nüüd olen hoopis Tädi Mei; kui piisavalt kiirelt ei reageeri siis kutsutakse karmilt ka vaid eesnime pidi.

Nii me siis kasvame ja õpime koos, suslik ja Tädi Mei. Kas teie olete olnud teepeol... mille külaliste nimekirjas on nii kassid kui dinosaurused...ning mis leiab aset koopas....kus on võimalik tähistaevast vaadata? Ei? Vat see on elamine. 

Jah, juba 88.5 cm rõõmu, lusti ja pisikesi pättusi. Silmad kui merekivikesed, nina kui nööp..

* mis te arvate, kust ta dinosauruste hääled ära õppis?

Mind on mitu

Tunnistan kohe ausalt, et kuigi pealkirjast võib soovi korral seda välja lugeda - ei ole uudiseid peadsest ilmakodanikust. Selles osas on mind jätkuvalt üks, miniminata. Järgmise üheksa kuu jooksul ei muutu selles osas midagi.

Sellegi poolest, mind on kaks. Nimelt, esimesel tööpäeval astusin ruumi sisse ning üks kolleeg pidas kohe pika jutu maha sellest, mis ta suvel tegi. Lasin tal jutu ära lõpetada ja seepeale naeratasin sõbralikult (esmamulje on kõigeolulisem!) ja tutvustasin end. "Oih, ei olegi KolleegIK!" oli tema ehmunud. "Te olete nii sarnased!". Kuna KolleegIK oli minu jaoks täiesti võõras veel, ei osanud seisukohta võtta. Võtsin hoopis istekoha ja koosolek võis alata.

Sellest poolteist kuud hiljem, istudes oma Rapuntslitornis (minu kabinet asub tornis) otsustasin vastaskabinetis oleva kolleegi käest miskit uurima minna. Vajusin rõõmsalt ruumi, ajasime veidikene juttu ja tema küsis täiesti teemaväliselt, kas mul on prillid? Tunnistasin, et on. "Tead, ma ei tundnud sind täna ära. Vaatasin mitu tundi, et miks võõras inimene sinu võtmetega siin käib. Et kas meil on uus töötaja või..." Novot. Mina, kes ma käisin pidevalt lahtiste juuste ja prillidega.. tulin ükspäev tööle kinniste juustega ja prillivabalt. Riskantne liigutus.

... ja parima loo jätsin viimaseks. Väga paljud on inimesed tööl...ajavad mind KolleegMV'ga segi. Lihtsalt mitte niisama segi vaid ikka sellises mastaabis, et kirjutasin enda märkmikusse lõpuks info, mida MV jagab. Miks? Sest teised olid väga pettunult meelestatud "Aga see ongi ju sinu töö seda infot teada, mismõttes sa ei oska öelda...". Alguses oli tore. Pärast mitmendat korda selgitust, et ma ei ole MV enam mitte. Meie segamini ajamine toimib ka teistpidi - teda aetakse minuga sassi. "Oh, sul oli täna hommikul hoopis teistsugune soeng ju!" on talle oi kui tuttav fraas.

Arutasime seda MV'ga ka. Seisime siis kõrvuti peegli ette ja tehke mis tahate, meie sarnasust ei näinud. Kaks erinevat inimest. Prillid/pole prillid, pikad juuksed pruunid juuksed/lühikesed mustad juuksed. No ei ole sarnasust... kuni panime juuksed samamoodi soengusse. Ja siis oli selge - kaua kadunud kaksikõde on leitud! 
Edaspidi hakkame vaid vaheldumisi tööl käima ja keegi ei saa aru, et üks puudub.

Kontserdielamus: Sadamasild

"Pikaaegne austaja, esmakordne kontserdikülastaja" tutvustasin end Sadamasillale. "Ja kuidas oli?" uuriti vastu. Ei ole üldse nii kerge küsimus teate.

Minu kaaslane - Memmu - on suutnud oma elu elada bändinime kuulmata. Kui teda kaasa kutsusin, oli ta siiski koheselt nõus. Ei teagi, kumb see mõjuvam tegur oli - võimalus peaees tundmatusse hüpata või lootus mind näha. Kuid kaasa ta tuli ja koos vihma ja tuult trotsides läbi lompide me kontsertpaiga poole rühkisime. 

Kuni lavale ilmus mees, suled peas. Rohkem kui albumikaanel jõudsin mõelda enne, kui jutuvestmiseks läks ... ja ma olin lummatud. Ma naersin, ma nutsin, ma unustasin kogu päeva pinged ja lasin end kanda mõtetel sinna, kuhu need vaid soovisid hõljuda. Kes pole kursis, siis Sadamasild ühildab oma esinemistel kõnelemise lauludega. Iga pala vahele tuleb mõttemõlgutus, mõni pikem mõni lühem. Üle kahe tunni esinemist sai läbi kiiremini kui 2x60 minutit ning pingilt tõustes... ei olnud ma enam see sama, kes sinna istudes. 

Seal ma siis seisin. Vaatasin Sadamile silma ja mõtlesin, mida vastata küsimusele "Kuidas oli?". Oma bändiga suutis ta selle koosveedetud aja jooksul mu sisemust puudutada, tekitada sooja tunde, näidata oma laulude tagamaid ning teha iga kuulaja natkene lahkemaks ja rõõmsamaks. Ja seda kõike liialdamata. Tahtsin vastata kuidagi samaväärselt, kuid peale paar läila ülivõrde produtseerida ei suutnud. Ja kas üldse saakski? 

Kes tahab ka soojendavat elamust, siis on veel võimalus.

19.11 Mooste Folgikoda, kell 19:00

22.11 Viljani Gümnassium, kell 17:00

26.11 Kuressaare Linnateater, kell 19:00

29.11 Püha Jaakobi Kirik, Viimsi, kell 17:00

Aitäh. Aitäh on ainus, mis ma oskan öelda.

Ärevuses tehnika

"Saan ma sind kuidagi aidata?" küsisin kolleegi käest, kes meie printer-skänner-koopiamasina kõrval nõutu näoga omaette urises. "No see ei tee, mis ma tahan!" kõlas pettunud häälel üle toa vastus. "Ahhaa, no vaatame..." ja astusin sammuke lähemale, et paremini toimuvat jälgida. Eeskujulikult näitas, milliseid nuppe ja mis järjekorras ta vaheldumisi jõu ja hellusega vajutab - tulemus aga puudub, järjepidevalt.

"Näed, ei skänni!" hõikas ta võidukalt justkui oleks kartnud, et minu pilgu all masin ootamatult soovitud tulemuse annab. Tuli tunnistada - ei skänninud tõesti. Kraapisin ajusopist kõik oma teadmised skanneerimise kohta kokku ning uurisin, kas ta arvutist on valinud kuhu kausta soovib seda faili, mis õndsalt skännimist ootab. 

"Mis kausta valinud?" suutsin tema nördimusele vaid segadustunde juurde tuua. Kiirelt andsin ülevaate skännimisprotsessist, kuid segaduses pilk säilis. Sain aru, et siin tuleb pigem erialaseid teadmisi rakendama hakata ning uurisin, mis kalli kolleegi eesmärk on; mida ta tahab, et printer-skänner-koopiamasin lõppproduktina endast välja/arvutisse sülitaks. 

"Noh, see paber siin... mis mul on.. seda tahan skännida... et ma saaksin teise samasuguse veel.". "Ahaa... saan ma õigesti aru, et sa tahad mitut samasugust lehte, nagu see mis sul on?" läks minul lambikene peas põlema. "Just just, aga see ei tee nii!" -"Sa tahad koopiat teha, mitte skännimist".

Masin tegi koopia nagu siuhti valmis. Flirtisin ideega minna IT-mehe palgast osa endale küsima, kuid jätsin selle tegemata. Praeguseks olen arvuti/printeri jms abi nii palju osutanud, et võiks palgasedelil eraldi reana välja juba tuua küll.

Mulle räägiti, et see printer-skänner-koopiamasin olla meil üldse "nagu naine", kes "vajab hellust ja hoolt ning mõistvat suhtumist". Minule on jäänud mulje, et tegemist on hoopis sotsiaalärevusega patsiendiga, kellel on madal pingetaluvus. Teine hüpotees on somatoformsete häirete rühma kuuluv hüpohondria - pidevalt vilguvad tulukesed ning ta ootab, et keegi korraks mõne luugi sisse piiluks või nuppe vajutaks. 

Aga kui printerit sellise nurga alt vaatama hakata... on vist aeg endal puhkusele minna?

Kas Pärnus on võimalik eksida?

Tööl anti ülesandeks koordineerida üht projekti. Kuskil liikusid aga kõlakad, et seda on oluliselt kergem ja efektiivsem teha, kui ma midagi sellest projektist ka tean ning seetõttu otsustati mind saata paariks päevaks Pärnusse arenema.

Paar päeva enne mu planeeritud arenemist hakkas Mr.Holmes pinda käima nagu uni pärast pikka päeva, et ma talle külla tuleks. Meelitas öömajaga, meelitas teega, meelitas enda huumorisoonega ning lõpuks lubas oma sõpru ka näidata. Kel olla samamoodi kõrgklassiliselt arenenud naerunärv ning püstijalakomöödiatuurist puudus vaid kaks anekdooti. Õel hingeke nagu ma olen itsitasin omaette, varjasin kiivalt infot enda reisiplaanide kohta ning vahetasin sujuvalt teemat. 

Lasime end siis ühe päeva koolitada ning pärast hotelli maabumist uudistasin oma kotisisu. Avastasin - natuke üllatuse, natuke pettumusega - et kell viis hommikul ei tasu asju pakkida: hambahari sai koos pastaga kilekotti topitud aga.. seejärel vanniäärele toetatud ning sinna jäetud. Selliste koordinaatidega oli neist ääretult vähe kasu ning tuli sammud poe suunas võtta. DoubleH - pärnakas, kes nüüdseks reetnud linna Tallinna kasuks - jagas söögikohasoovitusi ning lubas mulle isiklikult medali teha, kui ma suvepealinnas ära eksida suudan, sest.. ma olevat siis esimene. Käskisin tal auraha tegemisega algust teha, kuid kogemata läks linnaskäik eksimisvabalt. Peaaegu. PortArturi poes vaatasin skeemi üht ja teistpidi, kuid ükski pood ei asunud seal, kus ta (skeemi järgi loodud loogika järgi) olema pidi. Seda kuuldes raputas DoubleH vaid hämmeldusest pead ning keeldus mulle lauslolluse eest medalit andmast.

Kui ma lõpuks pärast meeletut avastusretke õige poe üles leidsin, otsustasin oma kurjad plaanid ellu viia ning helistasin Mr.Holmesile. Plaanisin muu jutu hulgas kogemata  mainida me viibimist ühes kivikülas. Tema, rikkudes kõik mu plaanid, vastu ei võtnud.
Ilmselgelt lugesin olukorra tema kaotuseks ning hõljusin vaikselt tagasi hotelli suunas. Umbes täpselt 20 meetrit hiljem jalutas näljase pilguga Mr.Holmes mulle tänavalt vastu. Mind nähes tardus paigale ja püüdis äärmiselt ebaõnnestunult lauseid moodustada "Aga sa...kuidas...Sa ju...aga.. millal...SINA!". "Etteteatamisega kutsusin!" oli tema esimene arusaadavam väide. Ai mulle meeldib, kui plaanid kukuvad veel ägedamalt välja kui planeeritud.

Õhtul hotelli naastes oldi valmis mind puhuma panema. Liuglesin õndsalt mööda valgustamata koridori oma toa suunas. Mulle kuulus pimeda koridori viimane tuba ning... tuli välja, et pimedas ei ole üldse mitte kerge võtit lukuauku toppida. Itsitasin nagu kolmeaastane oma saamatuse üle. Oletan, et purjus inimestel läheb see samamoodi, kobamisi lukuaugu otsimine.. Vähemalt minul oli meeletult lõbus.

Kõlakad osutusid tõeseks. Pärast mõnepäevast koolitust ja lademetes infot on tõesti oluliselt kergem projekti vedada.

Trennimuusika

Pärast seda, kui andsin ülikoolile tähtsat teksti täis kirjutatud suure hunniku pabreid (tuntud ka kui minu lõputöö) jäi minu trennitegemine väga viletsaks. Selles mängisid rolli nii vaimustus natukene kõigest puhata, vigastusest paranemine ning Wolverinei - minu trenni A ja O ning põhimotivaatori - äraminek. Alguses olid võõrutusnähud küll trennist loobumisel ja vigastus tekitas vaid trotsi. Varsti... harjusin diivanieluga häirivalt palju ära.

The only exercise I've done this month is running out of money.

 Ameeriklane proovis mind ükskord motiveerida ja ilmus keset mu trenni kohale, keeras autos Eye Of The Tiger üürgama, utsitas tagant, et jookse jookse nüüd ning lubas aeglaselt mu kõrval sõita. Kuna tema kohale ilmumine oli otseselt seotud minu kehva mäluga meie kohtumisplaanide suhtes, siis sel korral jäi mu motiveerimine lühikeseks ning lõpetasin trenni autoga maja ette sõites...

Siis aga otsisin üles selles valdkonnas endast targemad inimesed, et natukene nõu pidada. Oma tarkusega suudaks ma uue vigastuse suhteliselt kiiresti hankida ma usun. Paika sai päris kena plaanike ning selleks ajaks kui capoeira jälle hakkab suudan ma painduda jälle.

Aga eks iga algus on raske. Või koomiline. Näiteks, eilne trenn oli natuke ooper omaette. Läksin välja oluliselt hiljem kui muidu - linn oli täis inimesi ja sõidukeid, päike paistis lagipähe, pardid ei siblinud ringi ja linnuke oli vakka. Minu geniaalne idee tavapärane jooksumuusika (aastast 2010) välja vahetada põrus haledalt, sest ma ei suutnud mitte kuidagi leida inspiratsioon joosta, kui mulle samal ajal karjutakse kõrva "Shake that ass, shake that real bad" ja niimoodi intervallidena kuus minutit järjest. Ma ei taha oma peput halvasti väristada, aitäh pakkumast. Minu õnnetuseks oli see üks mõistikumaid lugusid nimekirjas.

Jagage enda head trennimuusikat. Kaua ma aastas 2010 istun. 

Käsitöö: putukate trips-traps-trull!

Pikemat aega flirtisin ideega, et tahan kividest õue trips-traps-trull mängu teha. Oleks looduslähedane ja mõnus ajaviide. Nüüd siis lõpuks jõudsin valmis... natukene teistsuguse kui algselt planeeritud. 

Vaja läheb: 

üht suurt lapikut kivi 

10 pisikest kivi

värvid (akrüül nt) 

pinstlid / tops veega / aluspind

Ja siis tuleb lapikule kivile ruudustik teha ning pisikesed täpselt selliseks nagu hingeke ihaldab. (Kapten Ilmselge, teie teenistuses!) Mina, nagu näha, ihaldasin mutukaid-putukaid. Aga miks mitte rohutirtsud, ämblikud, prussakad või mardikad. Või pähklid. Neerud ja kopsud. Laske kujutlusvõimel lennata! Näiteks jõudsin niikaugele, et võiks teha ka vaid kompamise teel mängitava versiooni, aitab mõtlemist arendada.

 

Praeguse seisuga ei julge lubada, et kuulutan nad lõplikult valminuks - mutukatel on lootust tiivad ka veel saada.

Ma näen sind!

Kui tuttavatel / endal on lapsi, võtke nemad ka kampa! Mina Lepatriinut ei kaasanud, sest nägin piisavalt vaeva takistamaks kassigi söömast värvi. Pole kindel, kas ma kahega oleks üheaegselt toime tulnud.

"Tark ei torma ja loll ei lõpeta" ...

.. oli minu ja SaareNaiseRammu moto lõputööde kirjutamisprotsessi vältel. Kuskile meil kiiret polnud, kuid mittelõpetamine ka valikus ei figureerinud. Moto töötas, sest tööd said esitatud ning enamgi veel - kaitstud. Pingelanguse peaval tuli alles koos tulemusega järgmisel päeval. Vaatasin oma to-do-listi, milles olin kõik viimseni maha tõmmanud ja ei osanud mitte kui midagi asjalikku oma ajaga peale hakata. Jäi üle vaid lõpuaktuseid oodata.

Tekkel uhkelt peas tõusin kikivarvukile nägemaks, kuidas SaareNaiseRamm oma esimesed sammud värske kraadi omanikuna teeb. Tema tuiskas aga uksest välja ja kadus nelja tuule suunas. Sellised need noored on! Varsti ilmus siiski uuesti nähtavale; egas ta tahtis ka kuulda, et tubli on. Nüüd tal külas käies selgus, et minu toodud (lõike)lilled on ikka veel üpriski adekvaatses seisus vaasis. GMO, ilmselgelt.

Järgmine päev sain - tekkel jälle uhkelt minu vaimustavat patsikest katmas - kuulata, mida rektor mulle räägib. Teoorias jagati eluteele kaasa tähtsaid sõnu, kuid praeguseks mäletan vaid, et meil polevat õigust õpinguid poolel jätta (põhjus on nüüdseks minu kraadiga hinnatud teadmiste hulgast lahkunud) ning, et tütarlaps minu kõrval kogu püha ürituse aja nutitelefoniga Facebookis istus ja enda ees oleva õppejõuga kirjakesi vahetas. Ah, et kuidas ma tean? Vahepeal pidi ta vastust liiga kaua ootama ning seega koputas talle õlale "Noh, lugesid juba või?". Kui ma öösel kell üks enda telefoni ka ilusate sõrmekeste vahele lõpuks haarasin leidsin sõnumi, mis mind ja mu diplomit kohvikusse viia tahtis. Tuleb ikka endale telefon käe külge teibiga tõmmata, muidu kohvikusse ei saa.

Mõte sellest, et minu arvuti lähiajal esseede kirjutamist ei näe, on ääretult paeluv ja soojendav. Harjumusest tahaks siiski ainetele registreerida. Näiteks võttis ühendust õppejõud ning rääkis head uudist - tulevast õppeaastast pakub ülikool hollandi keele järgmise taseme kursust.

Varbaidpidi olen ikka koolis - juhendaja saatis suvelugemiseks artikli, sest ega teadus suvepuhkusele lähe. Ma end veel nii teemasse sisse pole viinud, et jälle söömishäiretega kummitusi unes näeks, kuid paranoilised maffioosod on juba esindatud.

"Pool tundi häbi, aga kraad kogu eluks", kui..

... tsiteerida tundmatuid klassikuid. Nädal tagasi kaitses SaareNaisRamm edukalt oma tööd ning mina olin tema üle ääretult uhke! Siiani olen. You rock girl! Kujutasin elavalt ette, kuidas ma ka kunagi nõnna kaugele lõpuks jõuan ja mis tunded/emotsioonid minust läbi käivad. Kujutluspilte takistas oluliselt eesootav eksam, mille jaoks olid konspektis laused stiilis "2-arahhidonoüülglütserooli (2-AG) teke fosfoinositiididest närvirakkudes fosfolipaas C ja diatsüülglütserooli lipaasi katalüüsimisel" ning avastus, et see minu ilusasse ajju kohale ei jõua.

Lõpuks jõudis kätte ka see aeg, kus mina sain rea tähtsate isikute ees seista ja neile rääkida, mida ma kokku kirjutanud olen. Ärevus selle pärast tekkis eelmise päeva õhtul kell kuus. Ööga suutsin küll seda alla lükata, kuid - osav nagu ma olen - oli see hommikuks tagasi ning ma polnud kindel, kas ropsida või graatsiliselt minestada. Mõlema jaoks ajul ressurssi polnud. Enne teaduskonna poole liikumist sain ka teada, mis tunne on paanikahoogu omada. Ei soovita.

Tegin kõigile tuttavatele selgeks, et kelle oma kaitsmiselt leian, selle ma sõbralistist ära kustutan ja edaspidi tänaval ignoreerin. Sõtse va kaval leidis, et ma nagunii tänaval tuttavaid ei märka ning larhviraamatus kontot pole, seega ta võib vabalt kohale tulla. Doktor ilmus ka platsi hoolimata minu poolt öeldud valest kaitsmisajast, päevast ja ruumist. Tegelikkuses oli natuke uhke küll, et mul fännklubi kohal oli. 

Ja siis kuulutas komisjoni esimees valju häälega, et minu kord on nüüd ette tulla. Proovisin maksimaalselt normaalne olla ning minimaalselt (nähtavalt) väriseda. Arvatavasti nägi see kohutavalt veider välja, kuna iga päikesepuudusest tulenevalt lumivalge keharakk minus püüdis vältida stressileevenduseks mõnda nalja alustuseks teha. Ma arvan, et lõputöö kaitsmine ei ole kõige õigem koht, kus alustada oma püstijalakoomiku karjääri.

Pilti taskusse ei pannud ning nuttes minema ei jooksnud, nii et tegelikult ääretult edukas, kas pole? Ennist sai tagasi mõeldud kaitsmisele ning tekkis tahtmine maa alla vajuda ja silmi peast välja nutta, sest enesekriitik minus tõstis pead ja leidis absoluutselt kõik vead üles. Samas tean, et sisedraama on täiesti ülepaisutatud ning tegelikult kõik läks hästi. Sest nüüd on kõik. Kraad kogu eluks. Kõik, kes mind kaua kaua näinud ei ole.. nüüd on teie võimalus, sest...

..Master has given Dobby a diploma? Master has presented Dobby with a Degree! Dobby is free!!!