Tüdruk mitme sünnipäevaga

"Sa oled kindel, et tulnukad sinusse mingit piksevarrast ei ole sisestanud?" küsiti minu käest eile. Juba väga mitmendat korda suutsin oma asukoha koordinaadid valida väga lähedale sellele, kuhu välk otsustab sisse lüüa. Liigagi lähedale ma pean mainima.

Sellistes olukordades tavaliselt tuleb valge sähvakuga uus (ja parem?) elufilosoofia ning mõistmine mõistetamatule. Selge, et olen liiga palju filme vaadanud. Püüdes välja nuputada, mida see muuta võiks minu maailmanägemuses, siis ainus järeldus oli, et.. ma olen sellistes olukordades mitmeid kordi olnud. Uus nägemus maailmale? Puudulik.

Hoopis rohkem kui surmale lähedal seismine mõjutas mind aga raamat, mida ma ei ole lugenud. Või siis täpsemalt üks arvastus sellele raamatule; isiku poolt, kes selle viimase leheni veel jõudnud ei ole. Arvatavasti seetõttu, et tema leidis raamatust enda ja tema selgituste järgi tundsin ka mina ennast ära. Teos kannab nime "Neljatunnine töönädal" ning autoriks on Tim Ferriss - tüüp, kes töötab nädalas umbes neli tundi, avastab maailma ning tegeleb üllatavalt paljude hobidega (kõrgemal kui vaid amatööri tasemel). Võtan eeskuju, lõpetan aja kulutamise kasutule ning rakendan kogu ülejääva energia eesmärkidele lähemale jõudmiseks. Katseaeg? Üks nädal. Lubadused? Nagu ka mind inspireeriv blogi siis:
* loen posti ja vastan kirjadele vaid korra päevas
* lõpetan eesmärgipäratu netis surfamise, eesmärk "aega veeta" ei ole eesmärk.
* ei loe enam mitut raamatut korraga vaid keskendun ühele (momendil ei suuda veel täpselt öelda, millisele)
* ja punkt, mille lisas ise: lõpetan rääkimise stiilis "homme hakkan" ja "kunagi tahan" vaid hakkan kohe nendega tegelema.

Wish me luck. I have the feeling I'm going to need it. (Ja kui ma haiglas lõpetan tulge mind vaatama ja tooge greipe)