Reedel oli GenKlubis roda esitlus, osa võttis nii Graduado Ligeirinho kui selleks ajaks üles leitud Contra Mestre Renato Maluco. Samuti oli Professor Cocão, kellega eelnevalt istusime mõnusalt padjahunniku otsas ning jälgisime Who (või eksida nimes osas) muusikat. Roda kohta ütlen vait üht - kes kohal ei olnud, see kahetsegu. Osalejad näitasid oma taset, mis ei ole üldsegi mitte madal. Hiljem tuli mitmetunnine jalutuskäik pimedas Tartus. Sellest saati kummitab mind vaid üks mõte - ma tahan kiikuda!
Laupäev möödus workshopil, mis sisaldas endas kõigi eelpool mainitud trenne. Tantsitud sai ka Maculelét, mis mulle iga korraga aina rohkem meeldima hakkab. Õhtu lõppes batizadoga - üritusega, kus inimesed pühitsetakse gruppi või saavad kõrgema astme vöö. Iga vöö tuleb välja teenida, ühe värviga ollakse vähemalt aasta. Kuna tegemist meie trenni batizadoga, jagati neid vaid meie inimestele (kes olid selle välja teeninud). Üks noormees sai kollase (teine) ja kolm oranži (kolmas vöö). Hiljem nendega rääkides kinnitasid nad seda, mida oli näha - nende motivatsioon oli võimeline purustama lage. See oli nakkav.
Sinine põlv ja sinine küünarnukk, uued tuttavad (sealhulgas uus pisike sõber!) ja oskused ning 4GB pilte (Aitäh fotograafile!) jäävad meenutama seda nädalavahetust. Oleks keegi mulle aasta tagasi öelnud, et minust saab potensiaalne capoeirista, oleks ma hullumaja numbrit hakanud otsima. Praeguseks olene ma oma hinge praktilisele sellele müünud. Sellega tegeledes suudan olla mõtlemata.
------------------
Näljased ja vaesed nagu tudengid on, hakkasime meie toakaaslasega ise omale süüa kasvatama. Hipid, nagu mulle öeldi. Eile sõime esimesed kaks kauna oma hernetaime küljest. Tomatid valmivad hiljem.
Kuna sissekanne sai juba "täna tegime seda ja eile tegime toda", siis lõpetan samas stiilis. Eilne jalutuskäik pimedas Tartus sirelite lummas lõhnas seltskonnaga*, mis mind eile täielikult välja vihastas, oli vajalik.
Ning mu südame röövis bänd nimega The Weepies. Kuulake näiteks nende lugu "Hideaway" või "Antarctica".
Laupäev möödus workshopil, mis sisaldas endas kõigi eelpool mainitud trenne. Tantsitud sai ka Maculelét, mis mulle iga korraga aina rohkem meeldima hakkab. Õhtu lõppes batizadoga - üritusega, kus inimesed pühitsetakse gruppi või saavad kõrgema astme vöö. Iga vöö tuleb välja teenida, ühe värviga ollakse vähemalt aasta. Kuna tegemist meie trenni batizadoga, jagati neid vaid meie inimestele (kes olid selle välja teeninud). Üks noormees sai kollase (teine) ja kolm oranži (kolmas vöö). Hiljem nendega rääkides kinnitasid nad seda, mida oli näha - nende motivatsioon oli võimeline purustama lage. See oli nakkav.
Sinine põlv ja sinine küünarnukk, uued tuttavad (sealhulgas uus pisike sõber!) ja oskused ning 4GB pilte (Aitäh fotograafile!) jäävad meenutama seda nädalavahetust. Oleks keegi mulle aasta tagasi öelnud, et minust saab potensiaalne capoeirista, oleks ma hullumaja numbrit hakanud otsima. Praeguseks olene ma oma hinge praktilisele sellele müünud. Sellega tegeledes suudan olla mõtlemata.
------------------
Näljased ja vaesed nagu tudengid on, hakkasime meie toakaaslasega ise omale süüa kasvatama. Hipid, nagu mulle öeldi. Eile sõime esimesed kaks kauna oma hernetaime küljest. Tomatid valmivad hiljem.
Kuna sissekanne sai juba "täna tegime seda ja eile tegime toda", siis lõpetan samas stiilis. Eilne jalutuskäik pimedas Tartus sirelite lummas lõhnas seltskonnaga*, mis mind eile täielikult välja vihastas, oli vajalik.Ning mu südame röövis bänd nimega The Weepies. Kuulake näiteks nende lugu "Hideaway" või "Antarctica".
3 comments:
Nende Brasiilia tüüpide nimed on ikka parajad keeleharjutused küll... Ütle ausalt - sa kopi-pasteerisid nad kusagilt siia, eksole? :D
Kusjuures nende kirjutamine ei ole pooltki nii jube kui püüd neid hääldada.
hea kui sulle meeldib
Post a Comment